Lõik Kenderi raamatust "Pangapettus". Õpetlik.<br /><br /><i> ........ Ei probleem oli selles, et ma juba siis uskusin, et võidan loto peavõidu. Ja klaveriraha hoiti kollase sektsioonkapi ülemises sahtlis. <br />Selle sahtliga seoses pean ma üles tunnistama aga veel ühe asja. Seal oli varem hoitud perekonna hõberublasid ja mingit muud hõbedaträna. Ma viisin need kõik ühele vastasmaja poisile, kes andis mulle vastu Tutti-Frutti nätsu. Kujutate ette? Aga kujutate ette, mis nägu tegi selle poisi isa, kui minu isa saabus tema ukse taha? Ei kujuta. Las ma räägin: minu isa oli prokuratuuriuurija. Ta pani vormi selga ja läks. Kohutav. Rublad tulid tagasi, näts oli söödud. Naabripoiss hindas kahju pöördumatuks. Aga vanemad ei õpi kunagi. <br /><br />Novot. Paar aastat hiljem oli sahtlis 980 rubla klaveri ostuks. Raha kogumise ajal käisime perega nädalavahetustel seda klaverit poes vaatamas. Klaver oli ilus, beezhikast puust. Mis klaveri nimi oli? Ei mäleta...Ai! Meenus: Rösler! Rahakogumine oli vaevaline, see näis kestvat kogu elu. Mul oli vanematest kahju. Noh, ja ma olin kodus, väljas oli ilus suvepäev, ja ma tundsin, et ma võidan peavõidu. <br /><br />Võtsin sahtlist natuke raha ja läksin linna. Lotokiosk oli kohe linna peatänava ääres. Lotokioskitädi jagas minu kindlat veenudmust, et mina olen kohal ainult peavõidu jaoks. Algul, mäletan, ostsin kolme rubla eest. Ma ei tahtnud talle näidata, kui palju mul raha kaasas on. Ostsin ma loomulikult Sprinti. Sest siis sai kohe teada. Ma ei võitnud midagi. Vahepeal käisid kioskis teised inimsed. Ma mäletan siiani, kuidas see puidust kiosk lõhnas, tädi istus teisel pool klaasi, mille allservas oli poolringi kujuline avavus. Siis pistsin sinna avavusse kümnerublase. Ma arvan, et ma valetasin, et see on sünnipäevaks saadud raha. Tädi mind mängima ei mõjutanud, arvasin ma siis. Aga kui praegu järele mõtlen, siis meenub, et tädi rääkis, kuidas igas karbis on vähemalt üks suurem võit. Kümnest rublast sain mingi paar uut piletit ja vist natuke rubalsid. Rublade väljamaksmist, mäletan ma selgelt, nõudsin metallrublastena, sest need olid minu arust ühet õiged rahad. Mitte nagu praegused devalveernud kroonikesed. Rublad olid ikka lenini pildiga ja puha. Siis võtsin taskust juba 25 rubla. See oli väga suur raha. Ma ei tea, kuidas ma tädit veensin. Aga ma oskasin väga hästi rääkida. Ma olen muuseas kogu aeg osanud väga hästi rääkida. Mu ema ja vanaema väidavad, et ma hakkasin rääkima 9. kuuselt. Kolm kuud enne seda, kui ma kõndima hakkasin. Veel aastaselt olin ma istunud kodus omal voodil ja arutanud külasitega seda, miks ma veel ei kõnni. Noh, ja siis ma andsin tädile veel ühe 25 rublase ja veel ühe. Ja veel ühe. Mu kujutlus oli täiesti haaratud sellest, kuidas ma lähen koju, vaatan köögis toimetavat ema, naeratan talle, siis lähen suures toas istuva isa juurde, istun diivanile ja siis pillan hooletult: isa, siin on su uus auto. Müü vana maha ja osta või kaks klaverit. Ma kujutlesin, kuidas kogu pere tormab kokku, mind visatakse õhku nagu sünnipäeval, mina ainult naeratan ja kordan neile: rahu, rahu, olege nüüd rahulikud. Kui ma olin järgmise 25 rublase lototädile andnud unistasin ma mootorrattast. Noh, lähen koju, ütlen isale: see pole muidugi sulle uus auto. Aga võta, müü maha ja osta või kaks klaverit. Auto, seda muidugi võidetakse nii harva, aga moootorratas peaks ometi olema reaalne soov. Kui ma olin ära raisanud kõik kaasas olnud paberraha, seda oli 150 rubla, saades vastu vaid roosakaid volditud pabereid kirjaga: Bez Vigrõsha ja mõne üksiki: 5Rubl ja 1Rubl ja natuke uusi pileteid, ning ka selle omakorda maha mänginud, ning lõpuks ka viimased metallrublad mängu pannud, asusin ma koduteele. Nii alatu tundus mulle maailm. Ma olin ometi kõik teinud, miks mul ei võinud õnne olla. Auto, mootorratas, oleks kasvõi rahagi tagasi võitnud. Ei. Läksin koju. Kedagi ei olnud kodus. Ohkasin ja võtsin sahtlist veel 50 rubla. <br /><br />Lototädi ainult vangutas pead. Seekord ei olnud mängimine enam nii mõnus. Ma ei unistanud autost ega muust. Mul oli vaja saada raha tagasi. 10 minutit ja ma sammusin jälle kodu poole. Mul ei olnud kopikaidki, et endale üks 28 kopikaline eskimo osta. Ma ei saanud aru, kuidas lototädid tohivad eelkooliealisetele lastele pileteid müüa. Ma vist valetasin, et isa käskis. Ma olen kogu aeg liiga hea valetaja olnud.<br /><br />Raha puudumise avastas ema samal õhtul. Isa viis läbi juurdluse. Kõige rohkem ma kartsin, et mulle määratakse karistus: üks rihmahoop iga rubla eest ja siis peksavad nad mind lihtsalt kohapeal surnuks. Kui ma praegu meenutan, siis minu arust ei saanud ma peksa. Mulle tuleb meelde ka miks. Ma ei tunnistanud kuritegu üles. Ja mu vend, noorem vend ka ei tunnistanud. Seisime koos, eraldi nurkades, kuhu uurimise huvides isa meid paigutas ja vaikisime. Isa, vana uurja, tegi teatavaks oma hüpoteesi: üks meist varastas. Kumb? Niikaua olete nurgas, kuni üks üles tunnistab. Isa ei öelnud “lõhki läheb”. Aga niimoodi seistes me lunisimegi välja lepingu, et kui me ütleme, kes varastas, siis ei saa kumbki peksa. Isa arutas kohtuniku – ptui, emaga ja see oli lihtmenetlusega nõus. Tunnistasin asja üles. Ja ma ei mäleta üldse, mis karistuse ma sain. Sellel juhtumil oli aga teraapiline mõju. Ei, ma ei kaotanud usku, et just mina võidan peavõidu. Kaugel sellest. Ma lihtsalt ostustasin, et ma ei mängi enam mingeid hasartmänge. Ja pole siiani mänginud. Aga ma võtan elu nagu hasartmängu" </i>