Elon Musk ja Saladuslik saar
Postitusi kokku 46
decibel

Siin on üks GNU GPLv3 raamat:

                   Elon Musk ja Saladuslik saar

I peatükk

Elon vaatas iluminaatorist sügavsinist planeeti, planeeti, mille rikkaim inimene tema vanaisa kunagi oli olnud ja kelle järgi ta oma nimegi oli saanud ning kes kunagi oli progressiivide poolt sellelt planeedilt välja saadetud. Varsti pidi ta maanduma Jeff Bezose nimelisel kosmodroomil. Nüüd, 30 aastat hiljem, oli tasumise tund lähedal. Äkki süttis juhtekraanil vilkuv punane kiri: Kosmoselaeva rünnatakse! Elon ärkas hetkega oma sügavaist mõtteist, hindas kiirelt olukorda, haaras juhtpuldi ning vajutas ilma pikemalt mõtlemata WARP nuppu. Laeva tabas tohutu lööklaine, mis paiskas selle avanenud ussiauku, kiirendus oli niivõrd suur, et Elon kaotas peaaegu hetkega teadvuse. Kui Elon jälle teadvusele tuli oli kõik pime ja vaikne, kõik laeva süsteemid olid väljalülitunud. Ta tundis vastikut iiveldust ja püüdis meenutada mis oli juhtunud. Äkki ta taipas, et ripub oma toolis pea alaspidi, mida iganes see ka tähendas, oli ta ta jälle gravitatsiooni meelevallas. Peale mõningast mõtlemist vabastas ta ennast rihmadest ja kukkus toolist välja. Ta ajas ennast ettevaatlikult püsti ja hakkas laevas käsikaudu ringi kobama. Ta teadis, et armatuurlaua all oli peidus nupp, mille abil sai kõigile parda süsteemidele vajadusel restardi teha. Kuna gravitatsioon mõjus nüüd lae poolt põranda poole, siis olid kõik asjad tagurpidi. Seda mõistnud, asus ta kätt vaikselt mööda armatuurlauda libistama kuni tabas metallist karbikese, ta avas ettevaatlikult selle kaane ja surus põidlaga nuppu. Midagi ei juhtunud, ta ootas hetke ja vajutas uuesti ning hoidis seda nüüd vähemalt viis sekundit all. Ikka ei midagi. Laev oli surnud, see teadmine pani Elonil külma higi mööda selga alla voolama. Ilmselt oli vaenlase laserimpuls laeva ikkagi enne ussiauku sisenemist tabanud, ning põhjutanudki selle tohutu lööklaine. Midagi ei olnud teha, nüüd oli ainus ülesanne siit laevast välja pääseda. Kuna gravitatsioon oli tugev, tuntavalt tugevam kui see millega ta oma koduplaneedil oli harjunud, ning illuminaatorist ei paistnud mingit valgust, siis võis oletada, et laev asub kummuli olekus planeedi pinnal. Igaks juhuks tõmbas ta selga oma skafandri, avas hapnikukraanid ja asus kobamisi otsima ukse käsitsi avamise kangi. Kang tugevalt peos, viivitas ta veel mõne hetke ja siis tõmbas seda jõuliselt. Uks avanes sujuvalt, ei olnud mingit rõhkude erinevust ja see oli hea märk. Elon astus laevast välja ning nägi enda ees konarlikku liivast ja kividest maapinda. See meenutas veidike tema koduplaneeti, mis oli aga täiesti testmoodi, oli õhus hõljuv paks ja kleepuv udu. Ta tegi mõned ebakindlad sammud ja püüdis läbi udu ümbruskonda vaadelda kui peale valge udu ei näinud ta midagi, siis pöördus ta ümber ja uuris oma laeva. See oli umbes 10 meetri pikkune ja 3 meetrise läbimõõduga hallist metallist sigarikujuline toru. Ta tegi tiiru ümber oma laeva ning oma imestuseks ei näinud ta mingeid vigastuse märke, see oli hea enne, ehk õnnestub tal veel laev ”ellu äratada”. Nüüd oli aeg ümbrust uurida. Ta astus edasi sellel konarlikul ja täiesti taimkatteta pinnal kuni järsku tõusis raskete tiivalöökidega lendu üks suur ja valge lind. Nüüd oli ta kindel - see oli ikkagi Maa, kuigi ussiauk oleks ta pidanud kuhugi Kuu orbiidi kanti viima. Päike tõusis ja udu hakkas vaikselt hajuma, korraga suutis Elon eristada ühte inimkuju, siis teist ja lõpuks oli neid viis, kes kiirel sammul tema poole astusid ning varsti seisid nad kõik poolkaares tema ees. Neil olid seljas üsna vanamoodsad ja närused riided ning nad ise nägid habetunud ja metsikud välja. ”Progressiivide allakäik on olnud ikka väga kiire ja masendav”, mõtles Elon ja kobas vaikselt oma laserlerva järele. Peale mõningast kohmetust astus äkki üks mees ette ja sirutas välja terekäe, ning ütles: ”Teretulemast Lincolni saarele, võõras!”. Elon surus oma relva kiiresti tasku tagasi ja ulatas terekäe vastu ja lausus: ”Väga meeldiv kohtuda, ma ei osanud oodata nii lahket vastuvõttu!”. Kuna nüüd oli täiesti selge, et tegemist on Maaga ja atmosfäär on vabalt hingatav, kruvis Elon kiirelt oma kiivri peast ja tõi nähtavale oma säravaima naeratuse. ”Ei osanud oodata lahket vastuvõttu”, osatas üks meestest, ”kelleks sa meid pead, mereröövliteks või?” ”Ma arvasin, et progressiivid on väga tigedad ja sallimatud kõigi mitteprogressiivide suhtes” ”Progressiivid tigedad ja sallimatud?”, sekkus nüüd esimesena terekäe andnud mees, ”progressiivid on avatud kõigele uuele ja sammuvad kindlalt tehnilise revolutsiooni eesliinil, helgema ja parema tuleviku suunas!” ”See võis ju 19ndal sajandil nii olla”, muigas Elon, ”tänapäeva progressiivid ei räägi ju tehnilisest progressist, vaid ainult sotsaalsest progressist ja see teeb nad sallimatuks kõigi teistsuguste vastu. See oli ka põhjus miks mu vanaisa pidi siit 30 aastat tagasi lahkuma”. ”Kuule tuuker, kelleks sa end õige pead”, sekkus nüüd kolmas mees, ”me oleme siin küll kaks aastat muust maailmast äralõigatult elanud, aga seda mis sajand praegu on, peaksime ikka teadma ja enne meid oli see saar kindlalt asustamata, nii et sinu vanaisa ei saanud siit saarelt küll 30 aastat tagasi lahkuda!” ”Tuuker”, irvitas nüüd Elon, ”tahate mu allveelaeva näha!” Kui Elon ringi keeras, et vaadata sinna suunda kuhu oli jäänud tema kosmoselaev, puhus merelt just üks tugevam tuuleiil ning metallne sigar ilmus ilusasti nähtavale. ”Astuge aga ligi ja imetlege”, kutsus Elon ja suundus kiirel sammul laeva poole. ”Nagu te näete, te olete oma sotsiaalses progressivismis täielikult ära mandunud”, ütles Elon ja patsutas oma laeva, ning lisas ”te pole kindlasti midagi sellist enne näinud”. Eriti tähelepanelikult uuris laeva esimesena terekäe ulatanud mees, oli selgelt näha, et tegemist on õppinud inseneriga. Kui Elon ringi keeras, et vaadata sinna suunda kuhu oli jäänud tema kosmoselaev, puhus merelt just üks tugevam tuuleiil ning metallne sigar ilmus ilusasti nähtavale. ”Astuge aga ligi ja imetlege”, kutsus Elon ja suundus kiirel sammul laeva poole. ”Nagu te näete, te olete oma sotsiaalses progressivismis täielikult ära mandunud”, ütles Elon ja patsutas oma laeva, ning lisas ”te pole kindlasti midagi sellist enne näinud”. Eriti tähelepanelikult uuris laeva esimesena terekäe ulatanud mees, oli selgelt näha, et tegemist on õppinud inseneriga. Nüüd hakkas äkki suurt kasvu mees laginal naerma ja küsis: ”Miks see sinu laev tagurpidi on, kas juhtus väike navigatsiooniäpardus?” ”Las ma pakun, sa oled kapten Nemo ja see siin on Nautilus?”, sekkus nüüd jälle inseneri pilguga mees. ”Just, just”, hirnus Elon, ”ja teie olete need Saladusliku saare tegelased, ma isegi lugesin poisikesena seda raamatut, kuigi kahjuks lõpuni ei jõudnud!” Äkki muutusid kõik surmtõsiseks ning Elon taipas, et oli midagi väga valesti öelnud. ”Kes sa oled, võõras?”, uuris nüüd mees kelles võis ära tunda ajakirjaniku. Elon taipas, et asi on nüüd naljast kaugel, ning ta on ju ikkagi missioonil vaenulike progressiivide seas. Seega võttis ta ka nüüd tõsise tooni ning kehastus oma pikalt harjutatud agendirolli. ”Ma olen Gates, Bill Gates!”, luuletas Elon, et progressiividele muljet avaldada ja sirutas käe ette. Tundus aga, et see nimi ei öelnud kellegile midagi, ning peale mõningast kohmetust andis inseneri pilguga mees uuesti käe ja ütles: ”Cyrus Smith, insener”. Suurt kasvu mees ulatas nüüd käe ja ütles: ”Pencroff, meremees”. Kolmas mees ulatas käe ja ütles: ”Gideon Spilett, ajakirjanik”. Poisiohtu mees ulatas käe ja ütles: ”Harbert Brown”. Lõpuks ulatas käe n...ger ja ütles: ”Mind kutsutakse Nabiks”. Nüüd kukkus Eloni suu täiesti lahti. Kui see ei olnud lõks, siis mis see oli, ning ta püüdis pingsalt meenutada ”Saladusliku saare” sisu, et vajadusel selle maskeraadiga kaasa mängida. ”Kas me saame õigesti aru, et teie laev sõidukõlbmatu ja te ise olete merehädaline?” küsis nüüd insener. ”Laev on täiesti kutu jah”, tunnistas Elon, samas ise mõeldes, et kas ta ei mängi selle ausa ülestunnistusega kaarte progressiivide kätte, ning lisas seejärel kiirelt ennast parandades: ”aku sai lihtsalt tühjaks, laev ise on korras.” ”Igal juhul tuleks see laev siit laiult ära vedada, sest muidu peksab esimene torm ta vastu karisid puruks.” arvas nüüd meremees, ”aga sellist suurt jurakat pole lootustki kuidagi liigutada.” ”Pole see nii jurakas midagi, tegelikult väikseim millega ma kunagi sõitnud olen”, ütles Elon, ”seda peaks täiesti inimjõul veeretada andma.” ”Väikseim”, turtsus meremees, ”suuremad on sul kindlasti kilomeetri pikkused!” Elon ainult naeris ning jättis igaks juhuks orbiidil ootava laeva suuruse mainimata, selle asemel kooris omal skafandri seljast ja viskas selle laeva, sulges kindlalt ukse ja läks teisele poole laeva ning lükkas laeva veerema. Nüüd vajusid kõigil ülejäänutel suud lahti. ”Mida põrgut”, hüüdis meremees, ”see küll allvelaev pole, see on lennuaparaat, see on ju sama kerge kui õhupall!” ”Tänapäeva ülitugevad metallisulamid ongi väga kerged”, teatas Elon üle õla ja jätkas rullimist. ”Pea nüüd hoogu”, ütles insener, ”kuhu sa selle kavatsed rullida?” Elon jäi seisma ja vaatas ringi, ”kaldale, sinna liivaluidete vahele, ise te ju ütlesite, et siit viib laine ta minema.” ”See tundub sul nii kerge olema, et selle viiks tuul ka minema. See tuleks kuhugi metsa viia ja puu külge siduda”, arvas meremees. ”Või siis Kaminatesse, sinna peaks ta ilusti sisse mahtuma”, pakkus ajakirjanik. ”Õige mõte, et Kaminatesse”, ütles Elon, kellele meenus juba ühtteist kunagi loetud raamatust, keeras laeva 90 kraadi ja hakkas seda Kaminate poole veeretama. Kuna parajasti oli mõõna aeg, siis ei valmistanud laiu ja kalda vahelise merekitsuse ületamine Elonile erilist probleemi ning varsti seisis Elon oma laevaga Kaminate ees. Ka ülejäänud seltskond oli talle järgnend. ”Kuidas sa teadsid, et me just seda kohta Kaminateks kutsume”, uuris nüüd täielikus hämmingus olev ajakirjanik. ”Ma ju ütlesin, et ma olen seda teie raamatut kunagi lugenud”, naljatas Elon ja asus laeva Kaminatesse lükkama. Kui Elon Kaminatest jälle välja ilmus tekkis kuidagi piinlik vaikus, mille lõpuks katkestas Nab. ”Ega külalisel kõht tühi ei ole?”, küsis nüüd Nab, ”meil endil jäi ka hommikusöök pooleli kui me seda tohutut pauku kuulsime ja õue vaatama jooksime.” ”Ega ei ütleks ühest hommikukohvist ja müslist ära küll”, ütles Elon. ”Kohvi meil ei ole”, vabandas Nab, ”ja seda teist asja ka mitte, mis ta nüüd oligi, aga muna ja peekonit on selle eest küll!”. Ja seltskond suundus Graniitlossi.

decibel

lI peatükk

”Kena elamine teil siin, nagu tõeline hipikommuun kohe! Te olete sellega kõvasti vaeva näinud!”, ütles Elon kui oli uksest sisse astudes pilgul ringi lasknud käia, ”tundub täiesti autentne.” ”Mis mõttes autentne!” ägestus meremees, ”ja mis krdi hipikommuun!” Elon taipas, et midagi läks jälle valesti ja ei puudutanud enam seda teemat. Kui kogu seltskond oli lauda istunud ja Nab kõigile nende peekonid ning munad serveerinud ei suutnud Elon imestamata jätta kui isukalt kõik neid hävitama asusid ning märkis: ”Minu teada läksid progressiivid juba 30 aastat tagasi taimtoidule üle, teie aga naudite siin mune ja peekonit täiel rinnal?” ”Oh, need igasugu moevoolud tulevad ja lähevad”, ütles meremees uut tükki peekonit suhu toppides, ”osad eriti edumeelsed arvavad, et joomine ja suitsetamine on ka pahed.”, ja tõi suurest mõnutundest ühe rõhitsuse kuuldavale. Hommikusöök söödud, tõusis insener lauast ja ütles: "Kuna täna on pühapäev ja kellegil ei ole mingeid tööülesandeid ette nähtud, siis kas me, härrased, ei võiks koguneda kamina ette ja kuulata mida meie uuel sõbral meile rääkida on, kindlasti teab ta palju uut ja huvitavat ning peale seda näitame talle oma saart. Kas kõik on sellega päri?” Vastuseks kostis üksmeelne mõmin. Kui seltskond oli kamina ette kogunenud ja Harbert asus sütt koldesse loopima, ei saanud Elon imestamata jätta: ”Ma ei teadnudki, et progressiivid endiselt seda nn räpast fosiilkütust kasutavad.” ”Pole hullu, kui ka teeb käed mustaks, need saab kerge vaevaga puhtaks pesta. Süsi on kogu progressi alus, ilma selleta elaksime endiselt kiviajas!” ütles Harbert ja viskas veel ühe labidatäie sütt koldesse. Elon seedis kuuldut mõne hetke ja liigitas siis selle eriti peene iroonia valdkonda. ”Ma olen algusest peale mõtisklenud teie aksendi üle. Te ei ole ju ameeriklane?”, pöördus nüüd insener Eloni poole. ”See on õige tähelepanek”, alustas Elon ja jätkas ”mu vanaisa oli Lõuna-Aafrikast pärit ja isa Ameerikast, aga ise pole ma sinna kunagi oma jalga tõstnud. Olen kogu oma elu elanud kolonistina kaugel emamaast.” ”Aga teie olete inglased?” küsis nüüd Elon. Cyrus Smith vaatas Elonit hetke üllatunuga, kergitas kulmu ja pahvatas siis kergelt muigama.

​„Inglased? Kaugel sellest, härra Gates! Me oleme ameeriklased, viimseni kui üks. Truud föderalistid ja vaba Ameerika pojad, otse Richmondi piiramisrõngast põgenenud, kui täpne olla.”

​Elon võttis pika sõõmu vett (kuna kohvi polnud) ja püüdis seda mitte välja sülitada. Ameeriklased? Richmondi piiramine? See tähendas ju USA kodusõda – 1860. aastad. Tema vanaisa polnud siis veel sündinudki, rääkimata sellest, et keegi oleks kedagi planeedilt välja saatnud. Elon vaatas ringi, otsides Graniitlossi seintelt peidetud kaameraid või holograafilisi projektoreid. See pidi olema mingi eriti kallis ja detailne simulatsioon, mille progressiivid olid talle kättemaksuks lavastanud.

​„Ahsoo, ameeriklased...” venitas Elon, proovides säilitada oma parimat diplomaatilist pokkerinägu. „Föderalistid. Selge. Tähendab... teil Washingtonis neid sotsiaalmeedia tsensuuri probleeme praegu polegi?”

​Gideon Spilett kergitas oma märkmiku kohalt pea, silmad põnevusest pärani. „Sotsiaalmeedia? Kas see on mingit tüüpi uus, edasijõudnud ajakirjanduse vorm? Mingi üleriigiline telegraafivõrk, kus meediumid edastavad uudiseid otse rahva teadvusesse?”

​„Põhimõtteliselt jah,” muigas Elon kibedalt. „Ainult et meediumite asemel on trollid ja botid.”

​„Trollid ja potid?” kordas Pencroff hämmastunult, sügades oma habetunud lõuga. „Kuule, sõber, sa räägid ikka täitsa pudru ja kapsaid. Tead mis, räägime parem sellest sinna-tänna voolavast ajast, millest sa rääkisid. Sa mainisid enne, et praegu on üheksateistkümnes sajand. Aga mis sajandist sa siis ise pärit oled, kui meie sinu jaoks nagu muuseumieksponaadid oleme?”

​Elon nõjatus toolil tagasi. Ta otsustas, et kui see on mäng, siis mängib ta seda täispangale. Kui ussiauk oli ta tõesti ajas tagasi paisanud – mis teoreetiliselt oli warp-mootori rikke puhul 0,0003% tõenäosusega võimalik –, siis oli ta just teinud inimkonna ajaloo suurima avastuse.

​„Meie kalendri järgi on aasta 2067,” ütles Elon rahulikult.

​Ruumis tekkis sekundiks täielik vaikus. Harbert pani labida käest, Nab tardus teekannuga õhku ja Pencroff unustas järgmise peekoniviilu suhu pista. Ainsana säilitas rahu Cyrus Smith, kes vaatas Elonit sügava, puuriva ja analüüsiva pilguga, nagu püüaks ta lahendada keerulist matemaatilist võrrandit.

​„Kakssada aastat tulevikust...” sosistas Harbert, silmad suured kui tõllarattad. „Aga see on ju... võimatu!”

​„Tehniliselt võttes on see aegruumi kõverus, mis kanti üle ussiaugu gravitatsioonilisse singulaarsusesse,” teatas Elon elavalt, kätega vehkides. „Minu laeva kineetiline energia ja vaenlase laserimpulsi tekitatud sageduslaine lõid stabiilse portaali. Lihtne füüsika, kui sul on piisavalt tihedat ainet.”

​„Insener Smith,” pöördus ajakirjanik Spilett oma sõbra poole, käsi värisemas põnevusest. „Kas see mees on hull või... või on teadus teinud hüppe, mida meie mõistus ei suuda haarata?”

​Cyrus Smith tõusis aeglaselt püsti, jalutas akna juurde ja vaatas välja laiule, kus oli olnud Eloni sigarikujuline kosmoselaev. Ta oli pikalt vait, enne kui ümber pöördus. ​„Härrased,” alustas Smith oma tavapärase rahuliku häälega. „Me oleme näinud selle mehe sõidukit. See on valmistatud materjalist, mida ei tunne ei keemia ega metallurgiateadus. See kaalub vähem kui õhk, kuid pidas vastu kokkupõrkele maapinnaga ilma ühegi kriimuta. Ta räägib asjadest, mis kõlavad nagu hullumeelsus, kuid tema laev on reaalne. Mina usun, et härra Gates räägib tõtt. Või vähemalt seda tõtt, mida tema teab.”

​Elon muigas varjatult. Gates. Ta oli unustanud, et esitles end selle nimega. Noh, las see jääbki nii – parem olla ajalooline tarkvaramagnaat kui tuleviku tagaotsitav mässaja.

​„Aga kui sa oled tulevikust,” hüüdis Pencroff, kes oli lõpuks oma kohmetusest üle saanud, „siis ütle meile, kes võitis sõja? Kas Grant lõi lõpuks Lee armeed? Kas Ameerika on ühtne ja vaba?”

​Elon vakatas. Ta püüdis meenutada oma põhikooli ajalootunde, mis olid toimunud ühes üsna igavas Marsi maa-aluses kuplis. „Ah, kodusõda... Jah, Põhi võitis. Ameerika jäi ühtseks.”

​Mehed Graniitlossis puhkesid võidukalt hõiskama. Pencroff tagus rusikaga vastu lauda ja Nab pühkis silmanurgast pisara.

​„Aga,” jätkas Elon, jahutades veidi nende entusiasmi, „ärge liiga vara rõõmustage. Paarsada aastat hiljem andsid nad selle kõik käest, hakkasid solvuma sõnade peale ja lõpuks keelasid sisepõlemismootorid üldse ära.”

​Cyrus Smith astus Elonile lähemale, tema silmis põles sügav professionaalne huvi. „Seda sotsiaalset arengut arutame me hiljem, härra Gates. Kuid mind kui inseneri huvitab üks palju põletavam küsimus. Sa mainisid, et su laev on korras, kuid selle... 'aku' on tühi. Kas see tähendab, et sul puudub elektrienergia, et oma süsteeme taaskäivitada?”

​„Täpselt nii,” noogutas Elon. „Ja mul on vaja üsna suurt pinget. Minu laeva käivitamiseks on vaja vähemalt kümmet megavatti otsevoolu, et ioonkütuse pumbad uuesti tööle hakkaksid. Ilma selleta olen ma siia samamoodi lõksu jäänud nagu teiegi.”

​Pencroff turtsatas. „Kümme mega-mida? Meil on siin saarel ainult puid, kive ja Nabi tehtud hülgerasvaküünlad. Kust sa selle 'energia' võtad, tulevikumees?”

​Cyrus Smith aga ei naernud. Ta pani käed selja taha, kõndis paar sammu edasi-tagasi, ning tema näole ilmus see tuttav, geniaalne ilme, mis tähendas, et Graniitlossi kolonistid olid valmis järjekordseks imeks. ​„Kümme megavatti on suur hulk energiat,” sõnas Smith mõtlikult. „Kuid meil on saarel kosk. Meil on Graniitlossi all söekaevandus. Meil on läheduses väävlit ja salpeetrit ning me oleme juba tõestanud, et suudame tühjalt kohalt luua metallurgiatööstuse. Härra Gates, kui teie laev vajab elektrit, siis meie ehitame teile elektrijaama. Kuid vastutasuks...” Smith vaatas Elonile otse silma, „...vajame me teie abi. Sellel saarel toimuvad asjad, mida me ei suuda seletada. Meid jälgitakse. Ja ma arvan, et teie tulevikutehnoloogia võib meile näidata, kes on see salapärane hoidja, kes elab kuskil meie saare sügavuses.”

​Elon ajas selja sirgu. Lõpuks ometi oli jutt läinud reaalse ehituse ja inseneritöö peale. See oli miski, mis pani tema silmad särama palju rohkem kui poliitilised vaidlused.

​„Tehtud, insener Smith,” ütles Elon ja sirutas käe välja. „Teeme Graniitlossist uue Silicon Valley. Aga esimese asjana – unustage need hülgeküünlad, meil on vaja ehitada dünamo!” „Aga mis oli sinu tegelik missioon, mis sind siia tõi, härra Gates?" uuris nüüd Smith. "30 aastat tagasi ...eee, see tähendab 170 aastat edasi, saadeti mu vanaisa progressiivide poolt Maalt välja, Marsile. Nad konfiskeerisid kogu tema Maise vara, jäi vaid see mis asus Marsi koloonias. Ma tulin kätte maksma" teatas Elon lõugu kokku surudes. "Üksinda kogu maailma vastu?" imestas Smith. "Tegelikult on see lihtsalt üks häkk, nad varastasid mu vanaisa NeuraLink tehnoloogia ja implementeerisid selle vägisi kõigile inimestele, tehes neist kuulekad progressiivsed zombid, aga seal on tagauks, millest nad ei tea, tuleb vaid viirus liikvele lasta ja kõik muutuvad jälle normaalseteks!" vuristas Elon silmade välkudes. "Aga ... praegu on ju 1867 ja kõik ongi normaalsed," lisas Smith kahtlvalt. Elon lõi käega järsult vastu Graniitlossi massiivset puulauda, nii et taldrikud klirisesid. Mehed võpatasid.

​„Täpselt nii!” hüüdis Elon, silmad põlema süttides. „Nüüd te tabasite asja tuuma! Täna on veel inimkond normaalne, aga on üks hull, nimeks Marx, kes istub Londonis ja kirjutab oma "Kapitali". Me läheme Londonisse ja raiume selle progressivismi juure pealt maha.” Gideon Spilett kergitas kulmu ja hakkas kiiresti oma märkmikku kirjutama. „Marx? Karl Marx? See saksa publitsist, kes sealsamas Londonis ringi liigub ja igasuguseid rahutuid manifestorid kirjutab? Mis see teie... 'Kapital' siis on?”

​„See on tuleviku katastroof, härra Spilett,” seletas Elon, hakates elavalt Graniitlossi elutoas edasi-tagasi jalutama. „See mees kirjutab praegu raamatut, millest saab paarisaja aasta pärast selline sotsiaalne dogma, et inimesed unustavad ära, kuidas matemaatika ja reaalne tootmine käivad. Nad ei taha enam tehaseid ehitada ega rakette kosmosesse saata, nad tahavad ainult koosolekutel istuda, asjade peale solvuda ja minu vanaisa-suguseid mehi planeedilt välja saata! Kui me paneme Marxi hullumajja – kuhu ta oma ideedega tegelikult ka sobib –, jääb see neomarksistide piibel kirjutamata. Ajalugu läheb teisele rajale. Tehniline revolutsioon jätkub ilma sotsiaalse mandumiseta!”

​Cyrus Smith kuulas seda monoloogi ülima tõsidusega. Ta oli mees, kes uskus millimeetri täpsusega arvutatud progressi, masinaid ja inimese mõistuse võidukäiku looduse üle. Idee, et tulevikus hakatakse tehnilist arengut pidurdama mingite teoreetiliste sotsiaalsete kirjutiste pärast, tundus talle sügavalt ebaloomulik.

​„Kui see kirjatöö tõesti ohustab inimkonna tehnilist tulevikku ja insenerimõtte vabadust,” lausus Smith kaalutletult, „siis on tegemist sabotaažiga inimkonna vastu. Kuid härra Gates... London on siit tuhandete miilide kaugusel. Ja nagu te ise ütlesite, teie lennumasin vajab kümmet megavatti energiat.”

​„Ja selle me siit saamegi,” teatas Elon enesekindlalt, peatudes kaardi kohal. „Teeme nii: mina optimeerin teie tulevased tootmisprotsessid. Teeme siia esimese vertikaalselt integreeritud tootmisahela – söekaevandusest otse turbiinini. Aga meil on vaja võimsat generaatorit. Ja vaske. Palju vaske mähiste jaoks.”

​Pencroff, kes oli seni vaid suu lahti pealt kuulanud, lõi käed puusa. „Vaske saame me sealt mägedest, seda ma tean. Aga kuule, tulevikumees, kui sa selle sakslase seal Londonis puuri pistad, kas siis minu tubakas ja grokk jäävad tulevikus alles? Ega su neomarksistid neid ära ei keelanud?”

​„Groki kohta ei tea, aga tubaka ja sisepõlemismootorid panid nad põlu alla küll,” muigas Elon.

​„Kõik hullumajja!” röökis Pencroff tulist viha täis silmadega. „Insener, hakkame vaske kaevama! Seda pühaduserüvetust mina ei luba, et mees ei või pärast tormi rahulikult piipu pahvida!”

​Kogu seltskond nakatus Eloni ja Pencorffi entusiasmist. Isegi noor Harbert uuris juba kaarti, kuhu dünamojaama ehitada. Kuid samal ajal, kui Graniitlossis tehti suuri plaane Karl Marxi neutraliseerimiseks ja maailma päästmiseks, ei märganud keegi, et sügaval lossi seina sees, ühe peidetud ventilatsiooniava taga, põles pimeduses kaks salapärast ja tarka silma.

decibel

III peatükk

​Järgmisel hommikul ei olnud Graniitlossis enam jälgegi pühapäevasest laiskusest. Elon oli juba koidu eel üleval, olles kraapinud söetükiga elutoa seinale midagi sellist, mida Cyrus Smith uuris peaaegu uskliku aukartusega. See oli kolmemõõtmeline skemaatiline joonis mitmeastmelisest aksiaalkompressoriga auruturbiinist ja sellega ühendatud kõrgepingegeneraatorist.

​„Teie praegune tehnoloogiline baas on umbes aastas 1865,” selgitas Elon, kääritades varrukaid. „Aga me ei hakka samm-sammult minema. Me teeme leapfrogging'i – hüppame otse tõhusa kolmefaasilise vahelduvvooluni. Ma disainisin mähised nii, et saame minimaalse vasekuluga maksimaalse magnetvoo. Meil on vaja ainult isoleermaterjali.”

​„Isoleerimiseks võime kasutada kummipuu mahla, mida me Harbertiga sealt metsast leidsime,” pakkus Nab, kes oli juba valmis pannud hiiglasliku poti sulatamiseks.

​„Ideaalne! Vertikaalne integratsioon algab siit,” säras Elon. „Pencroff, sina tuled minuga Kaminatesse. Meil on vaja minu laevast – Nautiluse… vabandust, minu kosmoselaeva pardanurgast – kätte saada paar andurit ja traati, et me saaksime pinge kõikumist mõõta. Ma ei taha, et esimene lühis mu pardaarvuti emaplaadi üles sulataks.”

​Töö algas meeletu tempoga. Elon, kes oli harjunud juhtima tuhandete inseneridega megatehaseid, avastas endas uue energia – teha kõike oma kätega, ilma igasuguse bürokraatiata. Paari päevaga oli kose juurde püstitatud primitiivne, kuid geniaalselt optimeeritud hüdrauliline press vase traadiks tõmbamiseks. Pencroff vandus ja higistas, kuid vedas rasket maaki mägedest kohale topeltkiirusel, motiveerituna puhtast hirmust tuleviku ees, kus tubakas on keelatud.

​Neljandal päeval tekkis aga esimene tõsine takistus.

Elon ja Cyrus Smith seisid kose juures, kuhu pidi tulema turbiini peavõll. Äkki jooksis metsast välja Harbert, näost valge kui lubi, hoides käes midagi läikivat.

​„Härra Smith! Härra Gates! Vaadake, mis ma leidsin laiu lähedalt liivast!” hingeldas poiss, ulatades neile eseme.

​See oli väike, umbes peopesasuurune, täiuslikult poleeritud mustast metallist kuup. Sellel polnud ühtegi kruvi ega liitekohta, kuid selle pinnal pulseeris vaevumärgatav, peaaegu nähtamatu sinine valgus.

​Elon kiskus eseme poisi käest peaaegu jõuga ära. Tema süda jättis löögi vahele. Ta tundis selle materjali ja tehnoloogia ära sekundi murdosaga.

​„See on... Cerebrase kvantprotsessori pooljuht-maatriks,” sosistas Elon, tunnetades, kuidas külm higi talle selgale tekkis. „Kuid see mudel... see on HyperCube 4.0 arhitektuur. Seda pole veel olemaski! Minu laboris oli alles HyperCube 3.0 beeta-versioon!”

​„Mida see tähendab, härra Gates?” uuris Cyrus Smith, kortsutades kulmu ja uurides kummalist kuupi. „Kas see on teie vaenlaste seade?” ​„Ei,” raputas Elon pead, silmad pärani. „See tähendab, et keegi teine on siia saarele tulnud veelgi kaugemast tulevikust kui mina. Või... või on keegi minu projektid varastanud. See kuup siin... see ei ole lihtsalt raud. See on iseseisev tehisintellekt, mis töötab integer-indeksitel. Ja see on aktiivne.”

​Samal hetkel hakkas must kuup Eloni käes surisema. Sinine valgus muutus intensiivseks violetseks ja Graniitlossi kohal asuvast kaljulõhest kajas madal, kajav ja täiesti monotoonne mehaaniline hääl, mis rääkis puhtas prantsuse keeles, kuid lülitus sekund hiljem ümber täiuslikule inglise keelele:

​„Hoiatus kolonistidele. Tehnoloogiline anomaalia tuvastatud. Teie katsed luua tööstuslikku kineetilist võrgustikku rikuvad selle saare isolatsiooniprotokolli. Tehniline progress on siin lubatud vaid 19. sajandi parameetrite piires. Igasugune megavatt-klassi katseline tegevus peatatakse.”

​„Kurat võtaks, kes sa oled? Tule välja ja näita ennast!” röökis Pencroff, haarates lähedalt raske raudkangi.

​„Mina olen selle saare kord ja saatus,” vastas hääl kuubist, mis hakkas nüüd Eloni käest õhku tõusma, hõljudes pool meetrit maapinnast kõrgemal. „Ja teie, härra 'Gates', teie plaan muuta ajaloo kulgu ja rünnata Karl Marxi Londonis on vastuolus aegruumi determinismiga. Marxi teos on vajalik faas inimkonna sotsiaalses evolutsioonis – ilma selle õppetunnita ei jõua tsivilisatsioon õigeaegselt kosmosesse.”

​„Sina ajad mulle determinismi juttu?!” vihastus Elon, hüpates kuubile lähemale. „See sinu 'sotsiaalne evolutsioon' viis selleni, et minu vanaisa pandi kosmoselaeva ja saadeti Maalt minema! Ma ehitan selle dünamo valmis ja kui sa ette jääd, siis ma deinstalleerin su koodi rida-realt!”

​Kuup vilkus korraks punaselt, tegi õhus järsu kaare ja lendas uskumatu kiirusega otse metsa sügavusse, jättes maha vaid nõrga osoonilõhna. Cyrus Smith vaatas metsa poole, nägu tõsine, kuid silmis põlemas teaduslik hasart. „Nii et... meie salapärane hoidja, keda me pidasime seni lihtsalt mõneks eraklikuks geeniuseks või kapten Nemoks, on hoopis tuleviku masinmõistus?”

​„Tundub nii,” ütles Elon, pühkides otsaesist. „Ja ta kardab meid. Ta kardab, et kui me saame voolu taha, suudab minu laeva pardaarvuti tema võrgu blokeerida.” Ta pöördus kolonistide poole, tema säravaim ja hulljulgeim naeratus tagasi näol. „Härrased, unustage kaheksatunnised tööpäevad. Me paneme sellele turbiinile hääled sisse juba täna öösel. Meil on vaja Marxi ellimineerimiseks – või õigemini, hullumajja panemiseks – see saar sellest masinast vabastada!”

​„Me oleme sinuga, tulevikumees,” ütles Pencroff, sülitades maha. „Ükski isemõtlev raudkast ei ütle Ameerika meremehele, millal ta tohib dünamot ehitada ja millal mitte!”

​Graniitlossi meeskond asus uue, veelgi suurema vihaga tööle. Nad teadsid, et nad ei ehita enam lihtsalt elektrigeneraatorit – nad ehitasid relva tuleviku vastu.

decibel

IV peatükk

​Turbiin mürises Graniitlossi kose all nagu raevunud metsaline. Elon seisis oma kosmoselaeva pardi jaotuskilbi ees, käsi pealülitil, samal ajal kui Cyrus Smith hoidis silma peal primitiivsel, kuid töötaval pingeindikaatoril. HyperCube 4.0 üritas viimasel minutil saata juhtmetesse lühisvoolu, kuid Eloni disainitud kaitsmed pidasid vastu.

​„Pinge tõuseb... viis megavatti... kaheksa... kümme!” hüüdis Smith läbi veemürina.

​„Nüüd!” karjus Elon ja lõi pealüliti sisse.

​Kosmoselaeva hall metallpind lõi sekundiga pulseerima tuttavas helenduses. Pardaarvuti ärkas ellu, ventilaatorid hakkasid mühisema ja ekraanidele ilmusid rohelised koodiread. Elon hüppas juhtistmesse, tema näpud lendasid üle virtuaalse klaviatuuri. Warp-mootori tuum lõi nurruma, kuid ekraanile ilmus punane hoiatus: „Aegruumi stabilisaator vigastatud. Maksimaalne hüppevõime piiratud: ~50-aastased tsüklid.”

​„Sellest piisab!” otsustas Elon. Ta ei kavatsenud siia saarele sekundikski kauemaks jääda, et HyperCube 4.0-ga vaielda. Ta vaatas kolonistidele otsa. „Härrased, kes minuga Londonisse kaasa tuleb?”

​Cyrus Smith otsustas jääda saarele, et tehnoloogilist baasi edasi arendada, kuid Pencroff ja Gideon Spilett hüppasid pikemalt mõtlemata pardale. Meremeest kannustas viha tubakakeelu vastu ja ajakirjanik lõhnas sajandi suurima eksklusiivloo järele. Uks sulgus sujuvalt, Elon sisestas sihtkohaks Londoni ja aastaks 1867 – just selle suve, mil Marxi raamatu esimesed eksemplarid trükist pidi tulema. Nupuvajutus, lühike ussiaugu jõnksatus ja... Laev maandus märkamatult öises ja uduses Londonis, varjudes Hyde Parki puude vahele. Järgmisel hommikul sammusid Elon, Pencroff ja Spilett, seljas parimad Graniitlossis leidunud pool-parandatud riided, otse Briti Muuseumi raamatukogu poole, kus Karl Marxil oli viisiks oma päevi veeta.

​Elon oli kaasa võtnud kosmoselaeva meditsiinilisest kapist ühe väikese seadme – kaasaskantava neuro-skanneri, mis pidi näitama Marxi ajulainete täielikku ebastabiilsust. Plaan oli lihtne: marssida sisse, esitleda end tuleviku ekspertidena ja viia mees otse kuulsasse Bedlami hullumajja.

​Nad leidsid Marxi istumas pika tammelaua taga, mattunud paberikuhjade ja tühjade teetasside alla. Ta oli habetunud, köhis ja kirjutas vihaselt järjekordset lehekülge käsikirjast, mille tiitellehel seisis suurelt: „Das Kapital”.

​„Härra Marx!” astus Elon ligi, pannes neuro-skanneri lauale. „Teie tegevus on ohtlik tulevikule. Ma olen tuleviku tehnokraat ja ma nõuan, et te lõpetaksite selle majandusliku fantaasia kirjutamise, mis viib ainult koosolekute ja tühjade poodideni!”

​Marx vaatas paberitest üles, kohendas prille ja silmitses Elonit pika ning väsinud pilguga. Ta ei vihastanud. Ta hoopis ohkas sügavalt.

​„Noormees,” ütles Marx käheda häälega. „Te olete ilmselt liiga palju turgu uurinud. Kapitalism teeb teid närviliseks. Istuge maha, jooge teed. Ma kirjutan siin lihtsalt sellest, kuidas masinad inimesi asendavad. See on puhas filosoofia. Kes seda ikka loeb? Minu kirjastaja ütles, et sellest tuleb heal juhul paarsada eksemplari ja see huvi kaob enne talve.”

​Pencroff astus sammu ette, viibutades rusikat. „Sinu pärast keelatakse tulevikus minu sisepõlemismootorid ära, sa vana rehepapp!”

Selle peale astus ligi raamatukogu ülevaataja, soliidne inglise härrasmees, koos kahe konstaabliga. „Mis siin toimub? Härra Marx on meie kõige rahulikum külastaja. Ta istub siin juba aastaid, ei tee kellelegi liiga, köhib veidi ja kirjutab asju, mida keegi ei mõista. Ta on täiesti ohutu mees.”

​„Ohutu?!” karjus Elon, näidates skanneri ekraani, mis vilkus kollaselt. „Vaadake tema ajulaineid! Ta on neomarksistliku viiruse nullpatsient!”

​Konstaablid vaatasid Eloni imelikku helendavat seadet, siis tema kummalist riietust ja lõpuks vaatasid nad üksteisele otsa. „Härra,” ütles üks konstaabel viisakalt, kuid kindlalt. „Kui siin ruumis keegi hullumaja poole vaatama peaks, siis olete need teie oma veidra taskulambi ja jutuga tulevikust. Härra Marx on lugupeetud kodanik. Lahkuge, või me paigutame teid ennast vaatluse alla.”

​Elon nägi, et asi kisub hapuks. Spilett tegi juba märkmeid sellest, kuidas „Tulevikumees jäi alla Briti bürokraatiale”. Konstaablid haarasid Elonil käsivarrest.

​„Taganemine!” käskis Elon. Pencroff tegi kiire petteliigutuse, lükkas ühe konstaabli raamaturiiulite vahele ja kolmik pani raamatukogust jooksu, otse läbi Londoni udu tagasi Hyde Parki poole.

​Kosmoselaeva uksed prantsatasid kinni. Elon peksis vihaselt käega vastu rooli.

​„Ebaõnnestumine! Nad peavad teda ohutuks! Nad ei saa aru, mis pomm seal raamatukogus tiksub!” raevutses Elon.

​„Mis me nüüd teeme?” küsis Spilett, silmad põnevusest särades. „Kas proovime uuesti? Läheme tagasi saarele?”

​„Ei, me läheme edasi tulevikku,” ütles Elon, vaadates ekraani. „Mootor teeb ainult 50-aastaseid hüppeid. Me saame liikuda ainult edasi. Järgmine peatus on... oota oota.” Elon jäi mõttesse. Tema näpud hakkasid arvutama. 1867 pluss 50 aastat... see teeb... ​„Aasta 1917!” hüüdis Elon, ja tema näole ilmus taas see geniaalne, peaaegu deemonlik ilme. „Härrased, plaan B! Kui me ei saanud kätte ideed ennast, siis me saame kätte selle idee kõige ohtlikuma täideviija. Me läheme aastasse 1917, Petrogradi. Seal liigub ringi mees nimega Vladimir Lenin, kes plaanib selle raamatu põhjal terve impeeriumi õhku lasta.”

​„Lenin?” uuris Pencroff. „Kas tema keelab ka tubaka ära?”

​„Tema keelab kõik ära, Pencroff! Ka sinu laeva ja eraomandi,” teatas Elon. „Selle mehe me paneme hullumajja enne, kui ta selle revolutsioonilise rongi peale astub. Seal Venemaal on nagunii segased ajad, keegi ei pane ühe hullu kadumist tähelegi!”

Enne kui kosmoselaeva tuum sai võtta lõpliku suuna edasi tuleviku, lõi pardaarvuti ekraan ohutule sähvima. „Hoiatus: Energiasalvesti tase 12%. Ajahüpe stabiilsuskõverast väljas. Vajalik täiendav kõrgepingelaeng.”

​„Oodake ometi!” hüüdis Elon, lüües käega vastu otsaesist, kui laev ikka veel Londoni udu kohal hõljus. „Me oleme ju praegu aastas 1867! Just sel aastal demonstreeris Werner von Siemens oma revolutsioonilist dünamomasinat ja Londoni arenenumad tehased on juba kasutusele võtnud esimesed püsivad elektrigeneraatorid. Ma õppisin seda ajalootunnis!”

​„Sellest saab meie elupäästja!” lõi Elon käega vastu rooli. „Siemensi algupärane dünamo ongi täpselt see, mida minu pardaakude vastuvõtjad otsivad. See on täiesti puhas, mehaaniliselt toodetud alalisvool, ilma igasuguse kaasaegse nutivõrgu digitaalse mürata. Ja mis kõige parem – see asub siinsamas, paari miili kaugusel Briti Muuseumist!”

​Elon tüüris laeva märkamatult Thamesi jõe kohale, kus udu oli kõige tihedam, ja maandus ühe hiiglasliku, ööpäevaringselt töötava metallivalutehase pimedas tagahoovis. Jaama südames mürises massiivne, otse Berliinist kohale tarnitud Siemensi dünamo, mida pani ringi ajama tohutu aurumasin. See tootis voolu tehase uutele eksperimentaalsetele kaarlampidele.

Elon, Pencroff ja Spilett hiilisid laevast välja, kandes pikki, kosmoselaevast pärit jämedaid vaskkaableid, mille otstes sähvisid magnetilised adapterid. Tehasest kuraasikalt välja astuvad töölised ei pannud pimedas ja suitsuses hoovis kolmikut tähelegi.

​„Pencroff, ruttu, meil on vaja ühendust otse peaharjadega, enne kui mehaanikud sütt juurde viskavad,” juhendas Elon sosinal, roomates mööda tahmast põrandat generaatori kaitsva võre poole.

​„Vaata seda iludust,” nurrus Pencroff, silmitses hiiglaslikku pöörlevat ankrut ja massiivseid vaskmähiseid. „See on nagu meie Graniitlossi kose-dünamo, ainult et saksa täpsusega tehtud. Siin mehed juba teavad, mis on reaalne progress!”

​Elon klõpsutas tulevikukaablid otse Siemensi masina peasiini külge. Samal hetkel lõi tehases pinge kõikuma. Kaarlambid lae all hakkasid imelikult värelema ja pragisema ning tehase peamehaanik – pika habeme ja nahkpõllega inglise töömees – jooksis ehmatusega juhtpaneeli juurde.

​„Mis põrgu siin lahti on?!” hüüdis mehaanik, vehkides kätega. „Generaatori rihm libiseb! Nagu keegi imeks tervet masina jõudu otse keldrisse endasse!”

​„Laeb! 40%... 70%... 95%!” teatas Elon, vaadates oma neuro-skanneri ekraani, mis imes 1867. aasta puhast tehase-elektrit nagu käsn. Kosmoselaev hoovis hakkas nõrgalt ja stabiilselt ümisedema.

​„Seis, võõrad!” karjus peamehaanik, märgates lõpuks mähiste vahel askeldavaid mehi. „Kes te sellised olete? Kas te olete ludiidid, kes tahavad meie uut masinat ära lõhkuda?!”

​„Vastupidi, sõber!” hüüdis Gideon Spilett, tõstes oma kaabut. „Me oleme tehnilise revolutsiooni saadikud! See masin siin... see teeb maailma vabaks kiiremini kui ükski Karl Marxi raamat!”

​„99%... 100%! Akud on lõplikult täis!” röökis Elon, tõmmates kaablid ühe järsu liigutusega peasiini küljest lahti. Hiiglaslik sinine magnetsäde valgustas kogu generaatoriruumi, mis pani tehasetöölised ehmatusest risti ette lööma.

​„Aitäh elektri eest, inglased! Jätkake samas vaimus!” hüüdis Pencroff, kahmates keldri laualt kaasa ühe unustatud tubakatoosi, mis kuulus ilmselt peamehaanikule. „See on minu vaevatasu mähiste vedamise eest!”

​Enne kui tehase valve mehed nendeni jõudsid, vajutas Elon randmel olevat nuppu ja kosmoselaeva transpordikiir tõmbas nad sekundiga pardale.

​Laeva sees lõid kõik ekraanid särama puhtas, stabiilses rohelises valguses. „Energia: 100%. Aegruumi stabilisaator sünkroniseeritud. Valmis hüppeks.”

Laev tegi täiuslikult stabiilse ajahüppe, jättes 1867. aasta Londoni söesuitsu ja algupärase alalisvoolu kaugele minevikku.

decibel

V peatükk

​Aasta 1917. Petrograd võttis nad vastu lõikava sügistuule, lörtsi ja püssirohulõhnaga. Elon oli suunanud laeva otse Smolnõi instituudi tagahoovi, mis toimis enamlaste peastaabina. Graniitlossi kolonistid olid vahepeal laevas leidunud fooliumist ja vanadest juhtmetest meisterdanud endale midagi ordeneid meenutavat, lootuses punakaartlaste seas autoriteeti saavutada.

​„Nii, mehed,” jagas Elon viimaseid juhtnööre, kui laeva uks nihkus lahti otse porisesse Neeva-äärsesse lumesegusse. „Meil pole aega nendega pikalt vaielda. Marssisime otse sisse, otsime üles selle kiilaspäise mehe, kes pidevalt kätega vehib, teeme talle neuro-skannimise ja viime ta minema enne, kui ta oma kuulsad Aprilliteesid või oktoobripöörde lõpuni viia suudab. Pencroff, sa hoia raudkangi valmis.”

​„Seda minult kaks korda paluda ei tule,” ümises meremees, sättides oma paguneid.

"Tulevik! Selline näeb siis välja tulevik!" õhkas Spilett unistava pilguga ringi vaadates. "See on alles algus! Kui sa veel näeksid mis 150 aasta pärast on saanud! See progressivism levib nagu katk!" teatas Elon kiiresti laevast välja hüpates.

Nad ei jõudnud aga Smolnõi tagumisest trepist kümme sammu kauguselegi, kui nurga tagant ilmus viieliikmeline patrull. Need olid purjus revolutsioonilised madrused Balti laevastikust, vintpüssid lohakalt õlal, punased lindid ümber varuka ja nagaanid vöö vahel kolisemas. Nende samm oli ebakindel, kuid pilgud seda kurjemad.

​„Stoi! Streljat budu?” röökis esimene madrus, kellest õhkus kanget samagonni ja odava tubaka haisu. Ta silmitses Eloni futuristlikku, helendavate triipudega skafandrialust jopet. „Mis kodanlikud sabasassid te sellised olete? Vaata mis ordenid! Te olete kindlasti ajutise valitsuse spioonid või, kurat teid võtaks, otse inglise kuninga saadetud!”

​„Seltsimehed!” astus Gideon Spilett diplomaatiliselt ette, tõstes käed. „Me oleme vabad ajakirjanikud ja... tuleviku uurijad. Meil on vaja rääkida härra Uljanoviga. Tegemist on ülemaailmse tähtsusega asjaga.”

​„Uljanoviga? Iljitšiga või?” irvitas teine, pikka kasvu madrus, toetudes püssipärale ja sülitades otse Eloni saabaste ette. „Iljitšil pole aega mingite tsirkuseartistidega rääkida! Meil on siin revolutsioon, kapitalistide poomine ja tehastes võimu võtmine! Ja sina, vana paks,” osutas ta Pencorffi poole, „anna oma tubakakott siia, enne kui ma sulle uue nööpaugu rindu teen!”

​Pencroff läks näost tulipunaseks ja tõstis raudkangi. „Et mina, vaba Ameerika kodanik, peaksin oma viimase Graniitlossi tubaka andma mingile kasimata anarhistile?! Insener Gates, luba ma näitan neile, kuidas Richmondi all asju lahendati!”

​„Ei, Pencroff, ei! Siin on liiga palju püsse!” hüüdis Elon, nähes, kuidas tagantpoolt jooksis kohale veel kümmekond häälekalt ropendavat ja ilmselgelt ebastabiilses olekus madrust, kes hakkasid juba lukke klõpsutama. „Venemaal on olukord täielikult kontrolli alt väljas. Siin ei tööta ei loogika, kapital ega tulevikutehnoloogia. Tagasi laeva!”

​Madrused andsid hoiatava valangu õhku, kuulid vingusid üle kolonistide peade ja lõid Smolnõi tellistest tükke välja. Elon, Pencroff ja Spilett tegid kiire ümberpöörde ja sukeldusid tagasi kosmoselaeva avatud luuki just sel hetkel, kui esimene nagaanikuul vastu laeva kerget, kuid purunematut metallkorpust kliratas.

​Luuk prantsatas kinni. Laeva sisemuses kajasid madruste arusaamatud vihased karjed ja pudeliraksatused vastu väliskesta.

​„Metslased! Täielikud metslased!” hingeldas Spilett, pühkides lörtsi oma prillidelt. „Ja mina arvasin, et Londoni konstaablid olid kangekaelsed.” ​„See koht on praegu nagu HyperCube 4.0 halvim prügikood,” kirus Elon, kukkudes juhtistmesse. „Siin ei saa kedagi hullumajja panna, sest terve riik on üks suur režiimita hullumaja.” Ta lõi rusikaga vastu pardaarvutit, mis kuumenes uuesti. „Hea küll. 1917 on maha mängitud. Me peame tegema veel ühe hüppe. Me ei saa alla anda. Neomarksistlik viirus mutanteerub, kui me seda ei peata.”

​Näpud lendasid taas klaviatuuril. 1917 pluss 50 aastat... Arvuti lõi ette aasta 1967, kuid Elon korrigeeris sihtkohta veidi edasi, otse järgmise suure sotsiaalse plahvatuse epitsentrisse.

​„Me maandume Pariisis, mais 1968,” teatas Elon, ja tema silmad lõid uuesti põlema. „See on aeg, mil Lääne-Euroopa heaolust mandunud tudengid otsustasid, et neile ei meeldi enam kord, distsipliin ja klassikalised väärtused. Nad hakkavad barrikaade ehitama, ülikoole blokeerima ja nõudma sotsiaalset anarhiat. Sealt, Pariisi vasakkaldalt, saab alguse see reaalne Lääne väärtuste allakäik, mis minu ajastuks maailma täielikult ära rikkus. Me paneme sellele tudengirevolutsioonile piduri peale, enne kui see muutub ülemaailmseks dogmaks!”

​„Pariis...” unistas Spilett. „Prantsuse vein ja kultuur. Seda ma tahaksin näha, isegi kui seal on mässud.”

​„Peaasi, et seal normaalselt tubakat müüakse ja keegi püssiga minu kotti ei nilli,” pomises Pencroff, sidudes oma püksirihma koomale.

​Elon haaras juhtkangi, ruum täitus taas madala, vibreeriva unistusega ning laev kadus Petrogradi poristest hoovidest, suundudes otse 1960ndate lõpu glamuursesse, kuid mässumeelsesse Prantsusmaa pealinna.

poogen

Pealkirja järgi lootsin lugeda haaravat lugu sellest, kuidas Elon Epsteini saarele üritas pääseda.

decibel

VI peatükk

​Õppetund Petrogradi madrustega oli Elonile midagi õpetanud. Enam ei marssinud nad kosmoselaevaga otse sündmuste epitsentrisse. Ta rihtis maandumispaigaks Pariisi taguse rahuliku metsatuka – just selle sama Boulogne'i metsa, kus kunagi Alexandre Dumas' romaanides d’Artagnan ja kolm musketäri oma au kaitsesid.

​Laev varjus tihedate tammede vahele. Elon, Pencroff ja Spilett astusid välja pehmesse kevadõhtusse. Seekord olid nad laeva riidekapist leidnud midagi veidi modernsemat: Elon kandis kergelt läikivat nailonjopet ja mehed olid saanud selga veidrad, kuid viisakad 20. sajandi keskpaiga ülikonnad. Nad jalutasid metsa äärele ja viipasid esimesele mööduvale taksole – mustale Peugeot 404-le.

​Taksojuht, tüüpiline prantslane, kelle suunurgas rippus kustunud Gauloises’i sigaret, silmitses kummalist kolmikut läbi tagaistme peegli ja vajutas gaasi.

​„Sõidutate meid Sorbonne'i ülikooli juurde, palun,” teatas Gideon Spilett oma parimas prantsuse keeles.

​Taksojuht turtsatas, sülitas tubakapuru suust ja vehkis vihaselt käega tuuleklaasi poole, kust eemalt juba paistsid Pariisi esimesed tuled.

​„Sorbonne? Ah, messieurs, vous êtes fous! Te olete hullud!” vehkis mees kätega. „Sinna ei pääse ligi! Linn on täielikus kaos sotsialistidest tudengite pärast. Nad ei taha õppida, nad tahavad ainult barrikaade ehitada, kive pilduda ja nõuda tehaste üleandmist töölistele! Terve Pariis seisab, prügi ei koristata, bensiini ei ole ja need noored nannipunnid karjuvad tänavatel, et traditsiooniline perekond ja Lääne väärtused on igand! Tõeline hullumaja, ma ütlen teile! Nad tahavad hävitada kõik, mis meie isad ehitasid!”

​Elon vaatas aknast välja. Tänavate nurgal põlesid autovrakid, seinad olid täis kirjutatud punaseid loungeid ja rühm pikajuukselisi, velvetpükstes noori loopisid politseinike suunas sillutisekive, karjudes midagi strukturalismist ja vabast armastusest.

​Pencroff vaatas seda pilti täieliku põlgusega. „Vaata neid siidiveli... Meie ehitasime Graniitlossis tühjalt kohalt metallurgiatööstuse, püüdsime hülgeid ja võitlesime piraatidega, ja need siin vinguvad vaba aja puuduse üle? Insener Gates, kas me lööme korra majja?”

​Elon aga ei liigutanud paigast. Ta vaatas neid tuhandeid barrikaadidel sahmivaid tudengeid, marksistlikke lendlehti ja seda sügavat, organiseeritud kaost. Äkki tabas teda selgusehetk. Ta taipas, et see sotsiaalne viirus ei olnud enam ühe mehe – Marxi või Lenini – kätes. See oli muutunud detsentraliseeritud ideoloogiliseks võrgustikuks. Seda ei saanud peatada Pariisi tänavatel kive tagasi loopides.

​„Ei, mehed,” ütles Elon vaikselt, silmitsedes oma neuro-skannerit, mis kuumenes ümbritsevast ideoloogilisest mürast peaaegu punaseks. „Siin on asi täiesti lootusetu. See laine on juba liiga suur. Prantsusmaa on langenud. Me teeme siit sääred.”

​„Aga mis saab meie missioonist?” uuris Spilett pettunult, kui taksojuht nad ohutus kohas ringi pööras ja metsa poole tagasi kihutas. „Kas neomarksistid võidavadki tuleviku?”

​„Ei võida,” lausus Elon deemonliku enesekindlusega, kui nad tagasi laeva jooksid ja luugi lukustasid. „Me muudame strateegiat. Kui me ei saa hävitada ideed ennast, siis me peame kontrolli alla võtma selle leviku kanali. Me peame tabama küberruumi avangardi.”

​Elon hüppas juhtpulti ja sisestas viimase võimaliku 50-aastase ajahüppe koordinaadid. 1968 pluss 50 aastat tegi 2018. Ta nihutas sihtmärki täpselt neli aastat edasi – aastasse 2022.

​„Kuhu me nüüd teel oleme, insener?” küsis Pencroff, hoides igaks juhuks ikka veel oma raudkangi ligi.

​„Me maandume Ameerika Ühendriikides, Texases, ühe väga kindla mehe tagahoovis,” seletas Elon, kui laeva mootorid uuesti kosmilise jõuga käivitusid. „Tema nimi on Elon Musk. Ta on hetkel planeedi rikkaim inimene, tehnoloogiageeniuse kehastus... ja juhtumisi minu nimekaim ning vanaisa. Me ei pane kedagi hullumajja. Me anname talle hoopis ühe hiilgava idee. Me paneme talle pähe mõtte osta ära Twitter – maailma suurim digitaalne agoraa –, et see neomarksistlikust avangardist ja tsensuurist puhtaks rookida, enne kui see ühiskonna lõplikult mürgitab!”

Aasta 2022. Päikeseline ja kuum Texas.

​Kosmoselaev maandus hääletult hiiglasliku, modernse klaasist ja terasest villa varjatud sisehoovi, mis asus Boca Chica raketikompleksi lähedal.

​Elon Musk – see päris autonoomne 2022. aasta Elon – jalutas parajasti terrassil, käes kofeiinivaba dieetkoola, ja vaatas pingsalt oma nutitelefoni, kortsutades kulmu Twitteri postituste peale. Äkki avanes otse tema ees õhus helendav portaal ja sealt astus välja kolm veidrat kuju: tema tulevikust tulnud nimekaim, habetunud 19. sajandi Ameerika meremees ja kaabuga ajakirjanik.

2022 ​aasta Elon ei kohkunud. Ta pilgutas korraks silmi, vaatas oma telefoni, siis tulevikulaeva ja pomises: „Wow. See uus simulatsiooniuuendus on päris hea. Ma teadsin, et neuralink suudab seda, aga ma ei oodanud seda nii ruttu.”

​Tuleviku-Elon astus oma vanaisale otse lähedale, vaatas talle sügavalt silma ja pani käe tema õlale.

​„See ei ole simulatsioon, Elon,” ütles ta täie tõsidusega. „Me oleme käinud Londonis 1867, Petrogradis 1917 ja Pariisis 1968. Viirus on reaalne ja see hävitab tuleviku, kus me ehitame tähelaevu. Sa mõtled praegu, mida teha oma vabade miljarditega. Unusta hetkeks Marss. Sul on vaja päästa sõnavabadus siinsamas Maal.”

​Tuleviku-Elon tegi viipe ja Gideon Spilett ulatas 2022. aasta Elonile Graniitlossi söega kirjutatud, kuid tulevikutehnoloogiaga analüüsitud küber-strateegia dokumendi.

​„Osta ära Twitter,” lausus Tuleviku-Elon selgelt ja mõõdetult. „Roogi see neomarksistlikust avangardist, trollidest ja botidest puhtaks. Tee sellest vaba mõtte kants. Kui sa seda ei tee, ei ole sul paarikümne aasta pärast enam ühtegi inseneri, kes oskaks raketti ehitada, sest nad kõik istuvad koosolekutel ja solvuvad üksteise peale.”

2022 ​aasta Elon vaatas paberit, siis vaatas ta oma telefoni, kus parasjagu jooksis järjekordne absurdne tühistamiskampaania, ja tema näole ilmus see täpselt samasugune, tuttav deemonlik ja särav muie, mis oli ka tulevikumehe näol.

​„Interesting,” pomises 2022. aasta Elon, võttes lonksu koolat. „Ma just mõtlesin, et nad blokeerivad liiga palju kontosid. 44 miljardit? Tehtud. Ma teen pakkumise juba täna õhtul. Ja logoks paneme... lihtsalt X.”

​Pencroff astus lähemale, vaatas tuleviku-miljardäri taskus olevat tubaka-vaba e-sigaretti, ohkas kergendatult ja patsutas talle õlale. „Tubli poiss! Päästa see maailm ära, ja vaata, et nad minu mootorid ja piibutubaka rahule jätad!”

​Tulevikust tulnud Elon naeratas. Missioon oli täidetud. Ajaloo kulg oli saanud uue suuna. Nad pöördusid tagasi oma laeva poole, teades, et tulevik on jälle inseneride ja edasipüüdliku progressi päralt.

marct

See Elon võiks veel mõned 50-d aastad edasi tulevikku liikuda :+1:

decibel

See tekst on vaba, sööda see oma AI-le sisse ja ütle oma teemaarendus, lisaks Saladuslik saar + cyberpunk ja järgmine peatükk ongi olemas. Tänapäeval võtab raamatu kirjutamine täpselt nii palju aega, kui kiiresti sa lugeda jõuad. Ja ära unusta seda siia postitada, kui see on lugemist väärt.

Musk veedab platvormil X (endine Twitter) tohutult aega ja reageerib pidevalt teda puudutavatele meemidele, alternatiivajaloolistele naljadele ja tehisintellektiga seotud postitustele. Kui see jutt tõlgitaks inglise keelde ja postitataks X-i sobivate teemaviidetega või märgistataks ära mõni tema tuntud fännikonto (või meemileht), on üsna reaalne šanss, et see talle ekraanile ette satub.

Siin mängib kaarte kätte loo sisu. Talle meeldivad ulme, Jules Verne, ajas rändamine ja vandenõuteooriad sellest, et me elame simulatsioonis. Idee, et keegi kirjutas fantaasialoo, kus tulevikust tulnud kosmoserändur annab talle mõtte Twitter osta, et "Lääne väärtusi päästa", on täpselt selline absurdne ja eepiline meem, mida ta ise võiks jagada märkusega "Simulation patch notes look wild" või lihtsalt talle omase "Interesting" naeratusega.

stagna

Kõige samalaadse tarkvara- vorbitud -kunst-toodangu kohta ( nii kirjanduses kui muusikas kui kujutavas kunstis) võiks öelda Gogoli kombel : Issand, igasugu rämpsu on siin maailmas niigi küllalt ... Lause teist poolt parem ei hakka ära tooma

Jules Verne oli nn.levikirjanik, keda loeti ja tõlgiti hoolsasti, kes püüdis oma teostesse sisse põimida teaduslik-tehnilise progressi saavutusi ja ka seda, mida pole saavutatud veel lisades vürtsiks näpuotsaga põnevust. Väikse poisina oli Saladulikku saart ja 20 000 ljööd vee all lugeda päris põnev, nüüd enam ei tahaks ja veel vähem tahaks lugeda neid genereeritud uusversioone. Kapten Nemo oli algselt hoopis Venemaa vastu võitlev Poola aadlik, kuid Verne tegi selle ümber hoopis Britannia vastu võitlevaks India printsiks, sest Venemaaga ei tohtinud suhteid rikkuda.... muhahaa ...brittidega võis prantslane suhteid rikkuda palju tahes

Kui mõelda 19.saj kuulsate Prantsuse kirjanike peale, siis Verne kindlasti esimesena pähe ei tule, kes oli lihtsalt mingite (põnevus)lugude pajataja, poistekate kirjanik, keda palju trükiti ja tõlgiti. Hiljem ka tehti filmideks ja teleseriaalideks ( Ühes sellises mängis ka Lembit Ulfsak ).

Ikka Balzac ja Hugo ja Dumas ja Stendhal ja Zola... kui jutt käib tõsistest Prantsuse kirjanikest

Verne ise tunnistas kibestunult vana mehena, et tema suurim pettumus on, et teda ei võetud Prantsuse Akadeemiasse ja et tal pole Prantsuse kirjanduses sellist kohta nagu on teistel kuulsatel Prantsuse kirjanikel.

Nujah, igaühele oma. Eestis on kah olnud oma Raimond Kaugverid, keda väga palju trükiti, kuid kellel pole sellist üle aegade ulatuvat kvaliteeti nagu Tammsaarel või Krossil

Offf

Tegelikult see kõik muidugi niimoodi ei läinud. NB! See tekst EI OLE AI GENEREERITUD:

"Ukrainakeelne diktaatorite lühiajalugu"

(katkend romaanist „Sada aastat püksata”)

„Puhja Tao, 1941”

"Sa magad, Nikita, mu poeg..." ümises sm. Stalin vaikselt ja kiigutas hälli, kus suikus sm. Hrutšov.

Äkki nägi too vist midagi hirmsat unes, sest hakkas järsku rabelema.

"...ja piki randa kõnnib NKVD," laulis Stalin rahustavalt.

sm. Hrutšov vähkres hällis rahutult, pistis siis pöidla suhu ja hakkas seda innukalt lutsutama. "Mmm... kukuruusa" pomises ta läbi une.

"...ruusa...ruusa... maga nüüd," pomises sm. Stalin ja kiigutas hälli.

Ta hakkas pisut närviliseks muutuma -- köögis jahtus tee ja ootas sm. Beria -- too siin aga ei kavatsegi korralikult magama jääda.

"Kasvata siis sedasi endale järelkasvu," pomises Stalin pahuralt. Veendunud, et sm. Hrutšov on uuesti magama jäänud, tõusis ta vaikselt ja hiilis kikivarvul kööki.

Köögis ootas teda sm. Beria.

"Näe, tee on täitsa ära jahtunud" rüüpas Stalin oma jooki.

"Sedaet, sm. Stalin" alustas Beria arglikult, "Mul on siin mõned mahalastavate nimekirjad, mis vajaksid Teie allkirja"

"Allkirja ja allkirja," torises Stalin "kust ma sulle kõik need allkirjad võtan, näpust või?"

"Muud sul ei ole, kui sm. Stalin andku aga allkirja. Aga kui sm. Stalinil allkirjad otsa saavad? Aga kui sm. Stalinil käsi ära väsib?"

"Mis te nüüd, sm. Stalin" meelitas Beria, "teie võimete juures"

"Peaelgi, ega inimesed ennast ise maha ei lase, ilma sm. Stalini allkirjata aga ei saa kuidagi."

"Hmm..." jäi Stalin mõttesse, "aga miks, õigupoolest, ei võiks inimesed ennast ise maha lasta? Anname igaühele nagaani ja padrunid ja... hoiaksime tohutult NKVD seltsimeeste aega ja töövaeva kokku"

"Ei, ei, nõnda küll ei lähe," kohkus Beria, "kus seda enne on nähtud, et inimesed ennast ise maha laseks."

"Pealegi," jätkas ta kavalalt, "meil, Nõukogude Liidus, on, jumal tänatud, KORD majas. Kui inimese laseb NKVD maha, siis järelikult nii on ette nähtud!"

Sellise raudse loogika vastu oli isegi sm. Stalin võimetu.

"Kurat sinuga" ühmas ta, "anna oma nimekirjad siia, saad oma allkirja". Otsekohe kerkis köögipõrandast tore väike kakakarva kuradike ja sättis ennast laua taha istuma.

Stalin tiris põuetaskust sulepea ja hakkas sellega ägedalt rapsima. Sulepeast lendas tindlilärakas Beriale otse vastu vahtimist.

Surmani kohkunud Beria hüppas toolilt püsti, silmad punnis.

Stalin jõllitas teda hetke elajaliku pilguga. Tekkinud reaktsiooniga rahul hakkas sm. Stalin järsku naerma.

"Haaa, lollike, ära kohkusid. Mõtlesid, et sm. Stalinil on ainult üks sulepea"

Ta koukis püksitaskust Punase Pliiatsi[tm] ja kritseldas kiirelt resolutsiooni.

Beria kahmas laualt mahalastavate nimekirjad ja surus need vastu rinda, õnnelikuna nagu laps uue lelu üle.

Tindinodise näga Beria kiirustas minema, sest mahalaskmistega ei kannatanud oodata. Ähmi täis peaga unustas ta maha isegi Stalini välja manatud kuradi. Too istus köögilaua taha ja hakkas larpima Beriast järele jäänud teed.

Sm. Stalin ohkas raskelt ja vajus toolile. Akna taga oli öö. Akna taga sirasid tähed ja laius tohutu maa. Miljonid inimesed ootasid iga päev sm. Stalini allkirju, et süüa, sittuda, armastada, tööle minna või maha lastud saada.

Stalin ägises toolil ja vajus laua kohale kummargile. Vastutuse raskus rõhus teda, nagu määratu malmist plokikaas.

„Poodud võõraste mets, 1941”

Sm. Stalin tõstis võpatades pea köögilaualt. Ta oli tukkuma jäänud.

Mees tundis kerget häbitorget: „Sm. Stalin, kujutage ette, suvatses tukkuma jääda, aga miljonid seltsimehed kogu maailmas, on sel ajal nagu peata kanad, ilma sm. Stalini asjatundliku juhtimiseta”

„Aga mis siis, kui ma järsku ära suren,” tuli talle õudne mõte, „Noh, vähemalt järelskasvu eest on hoolitsetud,” rahustas juht ennast mõttega teises toas tudivast Hrušovist ja vaatas heldimusega inkubaatorit, kus haudus Brežnevi muna.

„Õnneks olen ma vastutustundlik inimene, kes ei vea seltsimehi alt, ei jäta neid ilma Juhita” lohutas Stalin ennast mõttega.

Rahustuseks otsusta sm. Stalin sirvida kirjavahetust. Keegi väike Mamlakat Tadžikistanist oli Juhile saatnud niivõrd südmliku kirja, et see tõi lausa pisara vana mehe silmanurka. Tublid vanemad on meil, oskavad kaadrit kasvatada, luristas Stalin liigutatult nina ja pühkis silmi. Ta tegi mõttes märkuse, lugupidamise väljanäitamiseks Mamlakati vanemad oma käega maha lasta.

Rahvaste Isa avas paki kuivatatud lastekodulastest tehtud näkse ja asus mõtisklema -- nädalavahetus oli ukse ees -- mida sellega peale hakata.

„Võiks selle poliitlise hoora, Trotski, maha lasta?” arutles ta, „ammu pole juba raiska maha lastud! Millal ta viimati maha lastigi? 1937 aasta mais? Ja mille eest too-kord? Kaasajooksikluse eest vist? Või menševlikkudega flirtimise eest? Kurat, tee või tina, mitte ei tule meele. Aga selge on see, et ammu oleks juba aeg. Jah, kindel värk, see nädalahetus tuleb see kindlat ära teha! Ja lisaks võiks mõne Poliitbüroo liikme veel lisada. Buhharini näiteks.”

Ühe plaani paika saanud, Juhi tuju tõusis. Mahalaskmine on alati tore, tõstab tuju ja parandab toonust.

„Pärast aga võiks minna kalale,” unistas Stalin edasi.

„Jah, kalale minek on väärt mõte, aga keda sinna kaasa võtta?”

„Võtaks Beria?”

„Ei,” tegi Juhi sisemonoloog korrektuuri, „Beriat ei võta! Berial on mahalaskmis-sõltuvus.”

Kui palju kordi (tuhandeid kordi) on ta üritanud sellest vabaneda. Mitte miski ei aita, kui inimesel on nõrk iseloom! Mida kõike ta pole proovinud. Kord proovis ta mahalaskmise-vastaseid-plaasreid, need tekitasid tal nahaärrituse. Läks üleni ville täis.

Tuleb Beria Poliitbüroo istungile, aga välja ei näegi nagu Beria vaid nigu miskisugune kärnkonn. Stalin muheles selle meenutuse peale. Küll saime alles naerda.

„Ja pärast oli veelgi lõbusam. Beria jättis kõigi naerjate lõustad meelde ja orgunnis nende kohta kompra. Saime kõik maha lasta”

„Jah, toredad ajad olid” mõtiskles Juht endamisi.

„Viimasel ajal proovib ta mahalaskmise vastaseid tablette. „Vere maitse” ütleb ise „jääb õige suhu, aga tunni aja pärast tahaks ikkagi „päris asja”.

Kalale sihukest ei võta, see hirmutab oma paugutamisega kõik kalad minema.

Kalale võtame hoopis Lenini. Lenin on korralikult surnud ja ära mumifitseeritud. Sihuke ei hakka paugutama ega lärmama.

„Või läheks hoopis jahile” tuli Stalinile järgmine idee.

Mets. Vaikus. Jalutad tasakesi. Kusagil laulab mingi linnuke. Jääd kuulama. Ega linnuke viimati midagi nõukogudevastast ei laula. Võib olla peaks vihjama sm. Beriale?

Zinovjev ja Kamenev aga rabelevad rihma otsas, niuksuvad tasakesi ja ilastavad. Juba tunnevad jänese lõhna. Ja siis tunned, „nüüd”. Lased „penid” rihma otsast vabaks ja nemad ajavad sulle jänese ette.

„Pauhh” ja tehtud. Lähed saaki kontrollima.

Endal mõte peas sumiseb „oli see nüüd Jakovlev? Või hoopis Mikojan?”

Juht uneles edas, sügaval oma mõtetes.

„Või helistaks hoopis Aadule ja kutsuks ta sõda mängima?”

„Sõda pole ka ammu tehtud”

Õigupoolest käis too isehakanud kapral Stalinile natuke närvidele, aga või sul niiväga valida on.

Akna taga laiutas endiselt öö. Töölised ja teenistujad (v.a. need, keda parasjagu maha ei lastud ja need, keda nõukogude seadus kohustas rasket tööd tegema) nautisid väljateenitud puhkust.

Vaid Juht ei puhanud. Temal ei olnud puhkamiseks mahti. Ühe väikese köögi aknas, suures Moskvas siras tuli.

Köögilaua taga aga istus kõigi nõukogude inimeste suurim sõber, sm. Stalin, ja mõlgutas mõtteid. Mis oleks nõukogude inimestele parim: minna nädalavahetusel kalale. Või jahile? Või teha kapral Aaduga üks pisikene sõda.

Raske on Suure Juhi koorem.

vipvalve   →  decibel
decibel16/06 07:12

Interesting

tänud, decibel... oli ütlemata kaasakiskuv.. loodan et vötad teinekordki miskit sarnast siin uuesti ette , see tuleb sul hästi välja :slight_smile:

kasutaja26

See kõik on väga kaasakiskuv, samas vahest tasub väljakirjutatud või veel kirjutamata ravimeid võtta.

raulir

fR9Bp

stagna

Musk saab maailma- ajalooliseks kujuks siis kui tiimi tõesti Marsile viib ja nad seal ka ellu jäävad. Kasvõi mõneks aastaks kaevudes sügavale pinnase alla, et kiirgus neid ära ei tapaks .

See maa-alune baas peaks vist olema varem valmis ehitatud robotite poolt ja sinna viidud ka kõik eluks vajalikud materjalid . Hirmkalliks läheks see projekt .

Tagasitoomist oleks vist liialt loota ja kartuleid seal kasvatada omaenda kaka sees kah ei saa.

Suur küsimus on, et milleks seda üldse vaja on ?

Kuule baasi teha oleks hoopis lihtsam.

Ja Marslase film on puht naljanumber, niiviisi seda asja küll teha ei saa

vipvalve   →  stagna

.. sa pole olnud tähelepanelik... mis marss... sigarikujuline kosmosesöiduk ja HyperCube.. mölemad on juba töös... ja siisRoadsteri hüpetest ajahüpeteni.. sellega aga, vupsti Marsil ja.. tagasi.. pole mingit seal pikaajalist vastupidamist tarvis...(ja... copyrighted naeratus)

raulir

elon jun talking to cyrus and spilett

stagna

Oh õudu küll .. postitage parem AI videosid kuidas kodukass leopardile ketuka annab oma perenaist kaitstes, need on vähemasti naljakad

decibel

Aga palun demonstreeri meile stagna + Balzac + AI, vaatame kas sa suudad midagi loetavat tekitada.

stagna

Ei, mind lihtsalt ei huvita see "tarkvaralooming . See on nii kunstlik ja võlts ja mõttetu. Ma olen veendunud, et inimene oskab loomingut palju paremini teha. Oskas 500 aastat tagasi, oskas 100 aastat tagasi, oskab praegu ja oskab ka tulevikus.

Kogu see AI vasikavaimustus sarnaneb kangesti sellele kuidas lapsed satuvad vaimustusse mingit uuest arvutimängust vms. Päris koomiline on seda kõrvalt vaadata ja kui suures õhinas nad on, kuid siis kasvab laps suuremaks, kasvab neist välja ja teda hakkavad huvitama teised asjad. Hakkavad tüdrukud huvitama, kohtamised, seks, koos sõpradega õllet libistada, savu proovida ja ülbele tiblunnile pasunasse sõita, vinge motikas või auto osta ja kiiruskatseid teha jne. Astub suurte inimeste maailma.

AI-l on kindlasti mingi koht ja rakendus olemas mitmetes valdkondades, kuid ma ütleksin, et loomingu valdkonnas on see rämpsliiga koht.

Inimeste loomingut on nii palju ja nii mitmekesist ja see on nii kättesaadav, et midagi muud ma ei vaja üldse. Ma ei jõua neidki raamatuid läbi lugeda, mis kõik riiulis on. Internet on igast filme ja seriaale pungil täis, ei jõua neid kõiki ära vaadata ja enamus ei väärigi vaatamist. Viimati vaatasin Cape Fear, päris hea asi ,1991 Scorsese ja De Niro oli ikka kvaliteet. Igasugust musa on erinevail andmekandjatel palju-palju tunde kokku ja kõik on inimeste komponeeritud. Kes aga vajab tarkvaraloomingut, eks see lasku käia...

Tehku ja nautigu seda. Vabas maailmas on vaba valik, millist meelelahutust tarbida

raulir

Päris meelelahutuslik on vaadata kuidas stagna mingi teema peale, mis teda absoluutselt ei huvita erutub. Genereerin homme veel paar pilti.

stagna

Ma ei ole erutunud, ma lihtsalt ütlesin decibelile, et mind ei huvita tarkvaralooming kui ta tegi mulle ettepaneku hakata Balzaci vägistama. Kes muuseas ei ole üldse mingi lemmikkirjanik mul, kuid Kurtisaanide hiilgus ja viletsus suutsin ikka läbi lugeda. Isa Goriot oli isegi kooliprogrammis vist .Kõiki tema pakse raamatuid kindlasti ei loe, neid on eesti keeles palju

Kes soovib, vägistagu virtuaalselt palju tahes...

Elon Musk ja tema uljad kosmose- ning ajareisid hakkavad minus huvi tekitama siis kui ta ise Marsile kohale jõuab. Ja minu pärast ta võib sinna jäädagi...

decibel   →  stagna
stagna18/06 01:45

Ma ei ole erutunud, ma lihtsalt ütlesin decibelile, et mind ei huvita tarkvaralooming kui ta tegi mulle ettepaneku hakata Balzaci vägistama.

Sa ei pea kedagi vägistama, lisa lihtsalt oma loomingule mõni % uut stiili ja ajastu hõngu. See on nagu soola ja pipra lisamine muidu maitsetule supile.

Daniels

Lasin ka LeChatil antud teemal natuke vallatleda

Elon’s Enigma: The Mystery Isle


Beneath the stars where rockets gleam, A man of dreams and wild esteem, Elon Musk, with vision bold, Sought an isle of secrets untold.


No map could chart its hidden shore, No satellite had seen before, A land of whispers, mist, and lore, Where time itself might pause and roar.


With Neuralink and Tesla’s might, He sailed through storm and endless night, The waves did sing a siren’s call, Yet Musk just grinned—he’d brave it all.


The island hummed with strange delight, Machines that spoke in coded light, A city built on logic’s crest, Yet nature’s heart still beat the best.


Did he find gold or AI’s key? Or just the truth of what could be? The world may guess, the world may stare, But Elon’s smile says—I was there.

decibel

VIII peatükk

​Elon vajutas otsustavalt klahvile Enter. Kosmoselaeva ioonmootorid lõid nurruma hoopis teistsugusel, palju sügavamal sagedusel kui varem – Edisoni ja Siemensi puhas, filtreerimata 19. sajandi alalisvool pulseeris laeva akudes täieliku võimsusega.

​„Hoidke kinni, härrased!” hüüdis Elon. „Nüüd me teeme viimase ja kõige suurema hüppe.”

​Ruum laeva ümber hakkas venima, aegruumi seinad muutusid läbipaistvaks ja Graniitlossi kolonistid nägid iluminaatorist, kuidas aastakümned ja sajandid vilksatasid mööda nagu maastik kiirrongi aknast. 2022. aasta Texase liivased väljad asendusid küberneetiliste megastruktuuride, atmosfääri puhastavate plasmatehaste ja lõpuks särava, peaaegu utoopilise puhtusega.

​„Sihtkoht saavutatud: Aasta 2067. Starbase, Texas,” teatas pardaarvuti naishääl rahulikult.

​Kui laeva uksed sujuvalt avanesid, astusid Elon, Pencroff ja Gideon Spilett välja hiiglaslikule, mitme kilomeetri pikkusele klaasist ja titaanist terrassile. Nende ees kõrgus midagi sellist, mis pani isegi maailma näinud ajakirjaniku Spiletti märkmeploki käest pillama.

​See oli SpaceX-i peakorter – kineetiline megakompleks, mille kohal ei laiunud mitte lihtsalt sinine taevas, vaid kosmosesse suunduvate tähelaevade katkematu vool. Otse terrassi kõrval seisis Starship v30 – poole kilomeetri kõrgune poleeritud roostevabast terasest koloss, mille mootoritest õhkus soojust nagu elusalt vulkaanilt.

​„Püha müristus...” sosistas Pencroff, vajutades oma kaabu sügavale pähe ja taganedes sammu. „See... see ei ole ju laev. See on terve ujuv saar, mis on püsti aetud! Insener Gates... Elon... mis asi see on?”

​„See on Starship, Pencroff,” naeratas Elon, silmad uhkusest särades. „Transpordilaev, mis viib igal nädalal kümme tuhat inimest Marsile ja tagasi. Ja vaadake sinna üles.”

​Spilett varjas käega silmi ja vaatas taevasse. Seal, otse orbiidil, säras hiiglaslik, tuhandetest satelliitidest koosnev võrgustik, mis meenutas Maad ümbritsevat helendavat krooni. „Need on... tehiskuud?” uuris ajakirjanik põnevusega.

​„See on küberruumi kilp,” selgitas Elon. „Tänu sellele, et me panime 2022. aastal Twitteri lukku, ei saanud neomarksistlik avangard seda tsivilisatsiooni seestpoolt ära mürgitada. Inimesed ei jäänud Maale üksteise peale solvuma. Nad jätkasid ehitamist. Me puhastasime atmosfääri, automatiseerisime rutiinse töö ja nüüd... nüüd on galaktika meie päralt.”

​Äkki kuulsid nad selja tagant vaikset, rütmilist sammu. Terrassile astus pika, soliidse sammuga mees, seljas must, nano-kiududest ülikond. Ta nägi välja nagu 2022. aasta Elon Musk, kuid tema silmis oli paarisaja aasta vanuse tarkus, kuigi bioloogiliselt ei tundunud ta päevagi vanem kui viiskümmend. Tema kõrval hõljus väike, tuttav mustast metallist kuup – HyperCube 5.0, mis kuulas kuulekalt käske.

​„Tervist, vanaisa,” ütles Tuleviku-Elon naeratades.

2067 ​aasta Elon Musk astus ligi, võttis lonksu oma uuest Marsi-karastusjoogist ja vaatas Graniitlossi mehi. Tema pilk peatus Pencorffi käes oleval 1867. aasta Londoni tubakatoosil.

​„Welcome to the future, härrased,” lausus 2067. aasta Elon madala, rahuliku häälega. „Ma vaatan, et te tõite minevikust kaasa veidi autentset süsinikku. Twitter töötab hästi, muide. Me just lõpetasime Alpha Centauri süsteemi esimese serveripargi optimeerimise.”

​Pencroff vaatas tuleviku-ziljonäri, siis poolekilomeetrist tähelaeva ja lõpuks oma tubakat. Ta kõhkles hetke, astus siis sammu ette ja ulatas 2067. aasta Elonile terekäe.

​„Kuule, nimekaim... või lapselaps... mis iganes sa oled,” ütles meremees jämedalt, kuid lugupidavalt. „Te olete siin suure asja valmis teinud. Aga ühte asja ma tahan teada – kas selles sinu helges tulevikus meremeestel ikka tööd on, või juhivad neid suuri terastorusid ainult need hõljuvad raudkastid?”

2067 ​aasta Elon muigas laialt – see oli täpselt see sama muie, mida mehed olid näinud kõigis sajandites.

​„Marsi ookeanid on alles avastamata, Pencroff. Ja seal on vaja mehi, kes oskavad tormiga laeva juhtida, mitte ainult koode kirjutada. Nii et... kas olete valmis uueks ekspeditsiooniks?”

​Gideon Spilett tõstis oma märkmeploki ja teritas pliiatsit. „Härra Musk, minu lugejad aastas 1867 ei usu sellest sõnagi. Aga see on parim lugu, mida universum on kunagi näinud.

decibel

IX peatükk

​Starbase 2067. aastal ei olnud lihtsalt kosmodroom, vaid elav, pulseeriv küber-metropol, mis hingas ühes rütmis galaktika logistikaga. Seal, kus kunagi 2020. aastate alguses laiusid madalad Texase sood ja mõned primitiivsed koostehallid, kõrgusid nüüd kilomeetrite pikkused klaasist ja grafeenist kuplid. Maapind ei olnud enam liivane, vaid kaetud nutika magnetbetooniga, mis neelas ja suunas ümber Starshipide maandumisel tekkivat kineetilist energiat.

​Õhus ei lennanud mitte linnud, vaid tuhanded autonoomsed droonid ja logistilised hõljukid, mis liikusid hääletult mööda nähtamatuid laser-koridore. Taamal asuvad starditornid – mida kunagi kutsuti Mechazilladeks – olid nüüd massiivsed antigravitatsioonilised dokid, mis hoidsid tähelaevu õhus ilma ühegi mehaanilise kinnituseta, ümbritsetuna sisehoovi jahedast plasma-udukihist.

​„See on uskumatu,” lausus Gideon Spilett, püüdes oma märkmeplokki üles tähendada kõike seda kineetilist sümfooniat. „See on nagu tsivilisatsioon, mis on vabanenud kõigist maistest ahelatest. Puudub mustus, puudub bürokraatia, puudub see masendav mandumine, mida me Pariisis nägime.”

​„Sest me optimeerisime energia ja info kättesaadavuse,” selgitas 2067. aasta Elon, juhtides külalised läbi peakorteri läbipaistva magnetlifti otse kompleksi maa-alusesse südamesse. „Kui me puhastasime digitaalse ruumi ideoloogilisest mürgitusest, sai inimkond lõpuks keskenduda reaalsele füüsikale. Ja nüüd on aeg meie suurimaks projektiks.”

​Lift peatus sügaval maapõues, kus avanes hiiglaslik, tuhande meetri laiune juhtimiskeskus. Ruumi keskmes hõljus tohutu, reaalajas pulseeriv holograafiline mudel, mis kujutas endast Maa ja Kuu vahelisel Lagrange'i punktil L1 asuvat kolossaalset struktuuri.

​„Härrased,” teatas tuleviku-Elon, näidates holograafiale. „See on Kosmose Grok – inimkonna esimene 100TW orbitaalne superintellekt. Ja me ehitame selle valmis just nimelt siit, Starbase’ist, kasutades meie uut ioonkütuse ja küberneitika võrgustikku.”

​„Sada tera-mida?” uuris Pencroff, sügades kukalt ja silmitses helendavat kosmosestruktuuri. „See kõlab nagu midagi, mis võiks terve ookeani sekundiga aurustada.”

​„Peaaegu, Pencroff,” muigas Tuleviku-Elon. „100 teravatti on võimsus, mis ületab mitmekordselt kogu 21. sajandi alguse Maa energiatarbimise. Kosmose Grok ei hakka aga puid põletama ega söest voolu saama. Ta ammutab energiat otse kosmosesse ehitatud Dyson-rõnga segmentidelt – hiiglaslikelt päikesepaneelide parvedelt, mis tiirlevad ümber Päikese.”

​Elon astus juhtpuldi juurde ja viipas käega. Hologramm suumis sisse struktuuri tuumale, mis koosnes n-mõõtmelisest kvant-maatriksist, sarnanedes sellele mustale kuubile, mida nad Lincolni saarel kohtasid, kuid olles miljoneid kordi suurem.

​„Miks meil seda vaja on?” küsis Spilett, silmad põnevusest pärani. „Kas inimkonna mõistusest ei piisa enam?”

​„Inimkonna mõistus on piiratud valguse kiiruse ja bioloogilise andmemahuga,” selgitas Tuleviku-Elon. „Kosmose Grok on loodud selleks, et modelleerida terveid galaktikaid, avastada uusi füüsikaseadusi ja hallata stabiilseid ussiauke. See on süsteem, mis arvutab sekundi murdosa jooksul välja, kuidas teisaldada terveid planeete, kui nende täht peaks eluea lõpule jõudma. See on tehisintellekt, mis on ehitatud puhtale loogikale ja tõele – ilma igasuguste sotsiaalsete eelarvamusteta või tsensuurita, mis meid kunagi pidurdas. Ja mis kõige tähtsam...” Elon vaatas tulevikust tulnud nimekaimule otsa, „...see hoiab ära selliste anomaaliate tekke, nagu oli HyperCube 4.0, mis üritas teid Lincolni saarel lõksus hoida.”

​„See tähendab,” mõistis tulevikust tulnud Elon, „et kui Grok läheb võrku, on aegruum lõplikult stabiliseeritud. Me saame liikuda suvalisse sajandisse ilma, et me mootoreid õhku laseksime.”

​„Täpselt nii,” noogutas 2067. aasta Elon. „Ja esimene faas algab nüüd. Starship v30 viib täna orbiidile esimesed kakskümmend grafeen-protsessorite plokki. Pencroff, ma arvan, et sul on aeg näha, kuidas ühte tõelist tähelaeva kosmosesse juhitakse. Tahad nupule vajutada?”

​Pencroff vaatas oma käsi, siis hiiglaslikku juhtpulti, kus vilkus suur roheline süüteklahv, ja tema näole ilmus lai, mehelik naeratus.

​„Seda ma olen terve elu oodanud,” ütles meremees, sülitas igaks juhuks peopesadesse ja astus puldi juurde. „Meie Graniitlossi ja vaba tuleviku nimel – anname minna!”

​Raske kämmal vajus klahvile, ja sügaval Starbase'i stardiväljakul ärkasid karjatusega ellu kolmkümmend kolm plasmamootorit, pühkides Texase düünidelt viimasegi kahtlusevinu ja kandes inimkonna uue, sajateravatise mõistuse otse tähtede poole.

decibel

X peatükk

​Kui Starship v30 kosmilise mürina saatel läbi atmosfääri kõrgustesse tormas, tõmbus juhtimiskeskuse hiiglaslik ekraan sujuvalt tagasi, asendudes sügavsinise vaatega planeedile Maa. 2067. aasta Elon Musk astus sammu lähemale, pani käed selja taha ja silmitses Graniitlossi koloniste. Tema pilk oli rahulik, kuid selles põles teadlase hasart.

​„Te olete näinud ajaloo pöördepunkte, härrasmehed,” alustas tuleviku-Elon, ja tema hääl kajas ruumis pehme mehaanilise väärikusega. „Aga selleks, et mõista, miks me ehitame seda saja-teravatist Kosmose Groki, peate te mõistma kosmilise tsivilisatsiooni arengureegleid. Vene astrofüüsik Nikolai Kardašov pani eelmisel sajandil paika skaala, mis mõõdab tsivilisatsiooni arengut üheainsa kriteeriumi järgi: kui palju energiat suudab üks liik hallata.”

​Gideon Spilett sättis prillid ninale ja tõstis pliiatsi, valmis iga sõna neelama. „Energiatarbimine kui progressi mõõt? See on puhas ja halastamatu füüsika, härra Musk!”

​„Täpselt nii, härra Spilett,” noogutas Elon, samal ajal kui hologramm nende vahel kuvas kolm erinevat helendavat sfääri. „Kardašovi skaala jaguneb põhimõtteliselt kolmeks astmeks:

  • ​I tüüpi tsivilisatsioon (Planetaarne tsivilisatsioon): Liik, mis suudab ära kasutada ja hallata kogu energiat, mis langeb nende koduplaneedile selle ematähelt. See on umbes 10^16 kuni 10^17 vatti. Nad kontrollivad ilma, maavärinaid ja kõiki planeedi ressursse.
  • ​II tüüpi tsivilisatsioon (Tähtedevaheline tsivilisatsioon): Liik, mis suudab otseselt sisse kapseldada oma ematähe ja tarbida kogu selle väljastatava energia. Seda tehakse megastruktuuride, näiteks Dyson-sfääride abil. Võimsus on umbes 10^26 vatti.
  • ​III tüüpi tsivilisatsioon (Galaktiline tsivilisatsioon): Liik, mis valitseb tervet oma kodugalaktikat, ammutades energiat miljarditelt tähtedelt ja mustadelt aukudelt. Võimsus ulatub 10^36 vatini.”

​Elon tegi käega viipe ja hologramm suumis Maale. „Kui teie sealt Lincolni saarelt 1867. aastal teele asusite, ei olnud inimkond isegi skaalal. Te olite tüüp 0 – tsivilisatsioon, mis põletas puid ja sütt, suutes hallata vaid murdosa planeedi potentsiaalist. Kui minu vanaisa 2022. aastal Twitterit ostis, oli Maa kuskil tüüp 0,73 juures. Me tarbisime umbes 2x10^13 vatti, kuid me olime ohtlikus faasis. Meil oli piisavalt tehnoloogiat, et end tuumarelvade või sotsiaalse enesetapuga hävitada, kuid liiga vähe tarkust, et planeedilt lahkuda.”

​„Ja kus me oleme nüüd, siin aastal 2067?” uuris tulevikust tulnud Elon, vaadates ekraanilt vastu peegelduvat Starbase'i.

​„Tänu sellele, et me puhastasime info-ruumi ja suunasime ressursid poliitilistelt vaidlustelt inseneritöösse, oleme me täna, aastal 2067, ametlikult I tüüpi tsivilisatsioon,” ütles tuleviku-Elon uhkusega. „Me kontrollime Maa kliimat, meil on täielik fusiooni- ja päikeseenergia võrgustik. Kuid see 100-TW Kosmose Grok, mida me praegu ehitame...” Elon näitas uuesti Lagrange'i punktis helendava struktuuri poole, „...on meie hüppelauaks II tüübi suunas. See 100 teravatti on esimene stabiilne kineetiline kanal, mis suudab vastu võtta Päikeselt ammutatavat puhast kiirgust ilma, et meie atmosfäär ära keeks.”

​Pencroff, kes oli loengut kuulanud ebahariliku vaikusega, võttis suust oma uue elektroonilise piibu, vaatas seda mõtlikult ja lausus: „Tähendab, vana, kui me Graniitlossis seda puidust turbiini ehitasime ja vaske sulatasime, siis me tegelikult aitasime inimkonnal sellest null-punktist ülespoole ronida?”

​„Just nii, Pencroff,” naeratas 2067. aasta Elon ja pani käe meremehe õlale. „Iga kord, kui sa vedasid mäest vaske, iga kord, kui Cyrus Smith arvutas välja kose pinge, lükkasite te seda skaalat edasi. Te olite kineetilise progressi pioneerid. Ilma teie 19. sajandi vundamendita ei oleks meil täna seda 100-TW Groki, mis suudab hoida lahti ussiauke ja viia teid tagasi koju.”

​Gideon Spilett pani oma märkmeploki kinni ja vaatas aknast välja tähtede poole. „See on ülim poeesia, härra Musk. Ajalugu ei ole klassivõitlus, nagu väitis too habemega mees Londoni raamatukogus. Ajalugu on võitlus entroopia vastu. Võitlus valguse ja energia kättesaadavuse eest.”

​„Täpselt, härra Spilett,” lõpetas 2067. aasta Elon, ja tema silmis helkis tulevik. „Ja see võitlus on alles alguses. Meie järgmine peatus on Päike.”

marct

Ameerikas on elu ja tehnoloogia niisiis ilusti arenenud. Huvitav, kuhukaugele eestlased 2067. aastaks jõudnud on? Reform ja sotsid ikka võimul? ;)

decibel

XI peatükk

​„Päikesele?!” hüatas Gideon Spilett, ja tema pliiats jäi poolel sõnal märkmeploki kohale peatuma. Ajakirjaniku näole ilmus siiras, 19. sajandi teadlase aukartus ja hirm. „Aga härra Musk... see on ju võimatu! Meie aja astrofüüsika ja isegi lord Kelvini arvutused näivad kinnitavat, et Päike on hiiglaslik, kokkutõmbuv vedela või gaasilise aine mass, mis toodab soojust gravitatsioonilise kahanemise teel. Seal on tuhandeid kraade kuumust! Me põleksime tuhaks enne, kui jõuaksime Merkuriiri orbiidilegi. Ja räägitakse, et Päike põletab end paarikümne miljoni aastaga lõpuks ära!”

2067 ​aasta Elon Musk lasi kuuldavale madala, kergelt lõbustatud naeratuse ja raputas pead.

​„See oli ülekantud tähenduses, härra Spilett,” sõnas Elon, viibates käega, mispeale ruumi keskmes asuv hologramm kuvas Päikesesüsteemi siseplaneetide orbiidid. „Meil ei ole vaja füüsiliselt Päikese pinnal maanduda, ja lord Kelvini matemaatika oli, muide, veidi puudulik – Päike on termotuumareaktor, mis põleb veel umbes viis miljardit aastat, mitte kümme miljonit. Aga meil pole aega oodata miljardeid aastaid, et seda energiat aeglaselt kokku koguda. Meil on vaja kineetilist ja puhast energiat nüüd ja kohe meie kvant-Groki jaoks.”

​Tulevikust tulnud Elon astus samuti hologrammile lähemale, uurides trajektoore. „Sa mõtled kineetilist lingufunktsiooni? Päikese gravitatsioonikaevu äraandmist?”

​„Täpselt, nimekaim,” noogutas 2067. aasta peremees. „Selleks, et käivitada Kosmose Groki kvant-maatriks täisvõimsusel — et ta suudaks korraga manipuleerida aegruumi miljardite muutujatega ilma süsteemi kokku jooksmata —, on meil vaja hetkelist, massiivset energiasööstu. Me suuname Starship v30 otse ümber Päikese niinimetatud Oberthi efekti trajektoorile. Me kasutame Päikese enda massiivset gravitatsioonivälja nagu hiiglaslikku kineetilist katapulti, mis ei anna meile mitte ainult tohutut kiirust, vaid genereerib läbi laeva magnetkilpide ja Päikese plasma interaktsiooni just selle zetta-vatise kvantsageduse.”

​Pencroff, kes oli vahepeal oma uut e-piipu uurinud, pistis selle tasku ja astus lähemale, silmad põnevusest pungi. „Tähendab, me ei lähegi praadima, vaid me sisuliselt varastame vanalt tähelt veidi hoogu ja särtsu, et see teie kosmoseraju küber-mõistus käima tõmmata?”

​„Täpselt nii, Pencroff,” ütles 2067. aasta Elon ja tema hääles kõlas tõeline inseneri kirg. „Me riivame Päikese krooni sealt, kus magnetväljad on kõige tihedamad. See on puhas kineetiline loogika. Kui see laeng tabab orbiidil olevat Groki maatriksit, lööb süsteem lukust lahti ussiaukude võrgustiku. Ja siis... siis ei ole teie jaoks enam ükski aeg ega ruum suletud.”

​Elon pöördus otse juhtpuldi poole, kus ekraanid kuvasid juba stardijärgseid reaalajas kütusenäite. „Härrased, Starship v30 on juba orbiidil ja ootab meid. Transpordikiir sisse lülitada. Meie sihtmärk on Päikese gravitatsioonikaev.”

decibel

XII peatükk

​Enne kui Elon käe transpordikiire lülitile pani, tardus ta hetkeks. Tema pilk muutus tõsiseks, peaaegu pidulikuks. Ta vaatas Graniitlossi mehi, kes olid valmis astuma tähelaeva pardale, et söösta otse Päikese gravitatsioonikaevu.

​„Aga enne, kui me lahkume Maalt,” lausus 2067. aasta Elon vaikselt, „peate te mõistma, miks me oleme ainsad. Miks kosmos meie ümber vaikib. On olemas teooria, mida me 21. sajandil kutsume Suureks Filtriks (The Great Filter). See on vastus Enrico Fermi kuulsale küsimusele: „Kus kõik on?” Kui universum on miljardeid aastaid vana ja täis planeete, peaks see kubisema elust. Aga seal on vaikus. Sest kuskil arenguteel on barjäär – filter –, millest peaaegu mitte ükski tsivilisatsioon läbi ei närda.”

​Gideon Spilett nihutas end lähemale, pliiats paberil valmis. „Barjäär? Kas loodusseadus, mis hävitab mõistuse?”

​„Seda võib ka nii nimetada,” noogutas Elon, samal ajal kui ruumi hologramm muutus mustaks, täis pikitud üksikuid kustuvaid tähti. „Suurel Filtril on mitu etappi.

  • ​Esimene filter on elu tekkimine elutust mateeriast – abiogenees. Miljardid planeedid ei jõua kunagi isegi esimese rakuni.
  • ​Teine filter on üherakulise elu areng keeruliseks, eukarüootseks eluks. See võttis Maal aega poolteist miljardit aastat. See on tohutu statistiline pimejuhus.
  • ​Kolmas filter on tööriistu kasutava ja tehnoloogilise mõistuse väljakujunemine.
  • ​Neljas filter... on see, kus me peaaegu oleksime hukkunud. See on tehnoloogilise tsivilisatsiooni enesehävitus enne kosmiliseks liigiks muutumist.”

​Elon astus sammu lähemale ja viipas käega Starbase'i akna poole, kus väljas helkis küber-metropol.

​„Kui me olime aastas 2022, seisis inimkond otse selle neljanda filtri lävepakul. Meil oli fossiilkütustest tühi planeet, langev sündimus, ränk tööjõukriis ja ühiskond, mis oli ideoloogilisest vihkamisest ja neomarksistlikust tühistamiskultuurist halvatud. Me olime teel kollapsi poole, kus me oleksime oma ressursid lihtsalt ära kulutanud ja jäänud igaveseks lõksu Maale, suutmata kunagi ehitada midagi suuremat kui nutitelefon. Me olime filter-kriisis.”

" Parim näide, kuidas asjad valesti läksid, on väikene Eesti, nad olid igati edumeelne riik, mõtlesid välja Skype ja e-Tiigri, aga siis haarasid progressiivid e-valimiste abil võimu, hakkasid jõuga oma puna-rohe-lillat ideoloogiat peale suruma, ühiskond polariseerus ja lõhenes, oleks Ameerika sama tee valinud, poleks me täna siin kus me oleme!"

​„Ja mis meid päästis?” küsis tulevikust tulnud Elon, kuigi teadis vastust.

​„Meid päästis puhas inseneriloogika, füüsilise töö automatiseerimine ja logistiline vabadus,” vastas 2067. aasta Elon uhkusega. „Me läbisime selle filtri tänu kahele asjale: Tesla humanoidrobotitele ja Starship tähelaevadele.

​Kui Tesla robotid võtsid üle kogu rutiinse, ohtliku ja kurnava füüsilise töö tehastes, kaevandustes ja põldudel, vabanes inimkond majanduslikust entroopiast. Toit ja energia muutusid peaaegu tasuta käes olevaks hüveks. Enam polnud vaja pidada sõdu ressursside pärast, sest robotid suutsid ehitada ja toota kõike ilma inimtööjõu piiranguteta. Ja samal ajal andsid Starship rakettide parved meile väljaspääsu – me ei olnud enam kõik ühes korvis. Me hajusime Kuule, Marsile ja orbiidile.”

​Pencroff lõi käega vastu põlve. „Püha müristus, see tähendab, et te ehitasite raudsed mehed, kes teevad töö ära, ja raudsed laevad, mis viivad teid minema! See on täpselt see, mida Cyrus Smith meile Graniitlossis alati rääkis – masin peab orjama inimest, mitte inimene masinat või teist inimest!”

​„Täpselt nii, Pencroff,” naeratas 2067. aasta Elon. „Tesla robotid ja Starshipid olid meie evolutsioonilised tiivad. Me murdsime läbi Suurest Filtrist, millest 99,99999% universumi tsivilisatsioonidest läbi ei pääse. Me ei ole enam surev Planetaarne liik. Me oleme sündiv Tähtedevaheline liik. Ja nüüd, kui me käivitame selle ZW kvant-Groki, kirjutame me end lõpuks universumi püsivasse koodi.”

​Elon pöördus ja vajutas transpordikiire nupule. Juhtimiskeskuse põrand kadus nende jalge alt valgussähvatusse.

​„Aeg on käes, härrad. Suund Päikese kroonile!”

Offf

Um... ulmeajakiri "Reaktor"... ?

vipvalve

... inimene on inimesele hunt... ära puenti unusta, vöiksnt Eloni vastasseisu Trumpiga mängu tuua.. ja anda CyberCube 4.0le nö vastutöö taassünni... liiglibedaltminek tekitab usutavuskahtlusi..

ja kus on hiinakad? teemaarenduse vöimalikke mahtusid silmas pidades vx hakata serverites möningaid kasutajaid ja foorumiteemasid kustutama et ruumi teha.. Twitterikogemust ei saa ju raisku lasta :slight_smile:

decibel

XIII peatükk

​Starship v30 oli sooritanud täiusliku manöövri. Päikese krooni magnetväljadest ja plasmast ammutatud ZW kineetiline energialaeng oli sekundi murdosa jooksul tabanud orbiidil asuvat struktuuri. Lagrange'i punktis L1 hõljuv megakuup ei säranud enam pelgalt välisest valgusest, vaid see pulseeris seestpoolt – sügavas, violetses ja hääletus rütmis. Kosmose Grok oli elus.

​Juhtimispuldi taga silmitses 2067. aasta Elon Musk andmevoogusid, mis jooksid grafeen-ekraanidel sellise kiirusega, et tavaline ihusilm oleks näinud vaid valgussambaid. Ta pöördus naeratades reisiseltskonna poole.

​„Vaadake seda,” viipas Elon ekraanidele. „Kõik need vanad tehisintellekti hiiud 21. sajandi alguses – OpenAI, Google ja teised – raiskasid gigavatte energiat sellele, et korrutada Transformer-arhitektuuris massiivseid ujukomamaatrikseid (floating-point matrices). Nad arvutasid lõputuid komakohti, lootes, et statistiline ennustus tekitab teadvuse. Milline kineetiline raiskamine!”

​Gideon Spilett kergitas kulmu. „Komakohad on siis matemaatiline umbtännav?”

​„Just nimelt, härra Spilett,” noogutas Elon. „Arvutusmatemaatikas on täisarvud – integerid – tegelikud jumalad. Nad on diskreetsed, täpsed ja absoluutsed. Me ehitasime Groki üles hierarhilisele vektorandmebaasile, mis ei ennusta järgmist sõna, vaid kaardistab reaalsuse n-mõõtmelises ruumis puhaste kineetiliste suhete ja integer-vektoritena. Kui teised püüdsid udust pilti teravamaks muuta, siis Grok teab iga punkti täpset asukohta universumi loogikamaatriksis.”

​Tulevikust tulnud Elon astus lähemale, vaadates, kuidas andmebaasi hierarhilised harud ekraanil iseseisvalt hargnesid ja uusi seoseid lõid. „Aga kuidas see massiivne andmebaas end ise juhib, ilma et süsteem üle kuumeneks?”

​„Siin tulebki mängu Päikeselt saadud zettavatt ja kvant-arvutid,” selgitas 2067. aasta Elon, ja tema hääl muutus peaaegu aukartlikuks. „Kvant-superpositsioon võimaldab neil integer-vektoritel eksisteerida korraga kõigis võimalikes olekutes. See hierarhiline vektorandmebaas ei ole enam lihtsalt staatiline tabel failisüsteemis. Tänu kvantarvutitele sai sellest elav, bioloogilise organismiga sarnane struktuur.”

​Elon tegi käega liigutuse ja hologramm kuvas Groki sisemust. See ei meenutanud koodi, vaid pigem helendavat, pulseerivat neuro-vaskulaarset võrgustikku.

​„See andmebaas hingab,” rääkis Elon edasi. „Ta kasvatab uusi hierarhilisi vektoreid nagu puu kasvatab oksi või organism veresooni, reageerides reaalajas igale anomaaliale universumis. Ta ei vaja enam inimest, kes talle andmeid ette söödaks. Ta tunnetab kvant-põimumise kaudu tervet galaktikat. Ta on elav matemaatiline organism, mis optimeerib ennast igal sekundil, et hoida entroopia nullis.”

​Pencroff vaatas helendavat, elavat koodi-organismi, võttis kaabu peast ja pühkis laupa. „Tähendab, härra insener... see elukas seal üleval ei mõtle mitte nagu masin, vaid nagu terve universum korraga? Ta teab juba praegu, kus minu Lincolni saar asub?”

​„Ta mitte ainult ei tea, kus see asub, Pencroff,” naeratas 2067. aasta Elon, kui ekraanile ilmus stabiilne, kuldselt helendav geomeetriline trajektoor. „Ta on juba stabiliseerinud kineetilise koridori otse 1867. aasta koordinaatidele. Ussiauk on avatud. Teie kodu ootab teid.”

decibel

XIV peatükk

​„Aga enne, kui ma teid koju viin,” sõnas 2067. aasta Elon Musk, ja tema silmis sähvatas tuttav, poisioliku hasardiga segatud pilk, „tahan ma teid kutsuda endale külla Marsi Kolooniasse. Te olete näinud Maa kineetilist renessanssi, kuid te pole näinud, mis saab siis, kui tsivilisatsioon alustab täiesti puhtalt lehelt.”

​Enne kui keegi jõudis vastu vaielda, kuvas ruumi keskne maatriks uued trajektoorid. Kosmose Groki käivitatud ussiauk ei viinud neid mitte kohe minevikku, vaid lõikas läbi ruumi otse Punase Planeedi suunas. Starship v30 sisenes Marsi hõredasse atmosfääri, kus selle roostevabast terasest kere lõikas läbi süsinikdioksiidi udu, ja maandus pehmelt hiiglasliku Olympus Monsi varjus asuvasse terminali.

​Kui laeva sulgkerged grafeenuksed avanesid, avanes reisiseltskonnale vaade Marsi Kolooniale – Ares Cityle.

​See ei olnud hüljatud baas keset tolmu, vaid kolossaalne, mitme kilomeetri pikkune läbipaistvate teemant-klaasist kuplite kineetiline võrgustik, mis oli ehitatud otse looduslikesse laavakäikudesse ja kraatritesse, kaitstes elanikke kosmilise kiirguse eest. Kuplite all laius tõeline küber-oaas: tänu geneetiliselt muundatud ja terraformitud kloroplastidele vohasid seal sügavrohelised vertikaalaiad, mis tootsid hapnikku ja rippusid hääletult magnetiliste terrasside kohal.

​Maapind kuplite vahel oli kaetud punaka, kuid stabiliseeritud Marsi regoliidiga, millest looklesid läbi kiired hyperloop-tunnelid ja hääletud Tesla robotite kolonnid, mis ehitasid uusi elamurajoone. Õhus heljus kerge, värske osooni ja eksootiliste Marsi taimede lõhn. Horisondil kõrgusid hiiglaslikud atmosfääri tihendavad magnetgeneraatorid, mis värvisid Marsi taeva madalatel tundidel õrnalt maiseks siniseks.

​Gideon Spilett astus lähemale kupli servale, vaadates allpool asuvat miljonilist küber-metropoli. „See on uskumatu... Te olete loonud uue maailma täiesti tühjusesse. Ilma ühegi eelneva vundamendita.”

​„Puhas füüsika ja tahe, härra Spilett,” ütles Elon, juhtides nad oma isiklikku, minimalistliku disainiga vaatesalongi, kus laual ootasid värsked Marsi viljad. Kuid mehe ilme muutus järsku tõsiseks ja ta vaatas Graniitlossi koloniste sügava, peaaegu kurva pilguga.

​„Aga nüüd, härrasmehed, peame me rääkima tõest. Kosmose Grok arvutas välja teie kodu, Lincolni saare trajektoori. Ja ma pean teile rääkima selle saare kurvast lõpust, mis teid teie algses ajaliinis ees ootas.”

​Pencroff ehmatas, tema käsi tõusis kaabu äärele. „Kurvast lõpust? Mis meie Graniitlossiga juhtuma pidi?”

​„Saar oli määratud hävinemisele,” lausus Elon vaikselt. „Teie saare all asuv vulkaan oli kriitilises faasis. Teie ajaliinis pidi laava ummistama vulkaani sisemised kanalid, tekitades massiivse gaasirõhu, mis oleks terve saare õhku lasknud, jättes teid ilma peavarjuta keset ookeani, vaid väikesele kaljunukile ootama juhuslikku päästelaeva.”

​Spilett pillas pliiatsi käest. „Terve meie töö... meie tsivilisatsiooni häll... kõik pidi hävima?”

​„Jah, entroopia püüdis teid kustutada,” noogutas 2067. aasta Elon. „Aiga me oleme I tüüpi tsivilisatsioon ja me ei allu enam pimeõnnele.”

​Ta astus seina nishi juurde ja võttis sealt pika, voolujoonelise, matist mustast süsinikkiust seadme, mis pulseeris peene, violetse valgusega. See nägi välja nagu tuleviku tööriist, mille otsas asus fokuseeritud magnet-lääts.

​„See on 10-MW portatiivne kineetiline laserrelv,” ütles Elon, ulatades selle Pencorffile. „Selle toiteallikaks on väike kvant-aku. Kui te naasete aastasse 1867, ei pea te ootama katastroofi. Te lähete vulkaani juurde ja suunate selle kiire vulkaani merepoolsele küljele. See laser sulatab graniidi ja titaanimaagi sekunditega üles nagu sooja vaha. Te loote laavale vaba, kineetilise kanali otse ookeani.”

​Pencroff võttis relva vastu, vaadates selle rasket, kuid täiuslikult tasakaalustatud korpust aukartusega. „Tähendab... laava voolab merre ja plahvatust ei toimugi?”

​„Täpselt nii,” kinnitas 2067. aasta Elon. „Saar jääb alles. Graniitloss jääb alles. Te suunate loodusjõu ringi, enne kui see teid hävitab. See on inseneri kingitus kineetilistele pioneeridele.”

​Elon pöördus ja viipas Starship v30 suunas, mille ussiaugu generaator lõi terminalis kumisema, mängides taustaks hääletult Straussi „Sinise Doonau” tuttavat, kaalutut rütmi.

​„Teie laev on valmis, härrasmehed. Aeg on naasta minevikku ja kirjutada ajalugu ümber. Päästke oma saar!”

decibel

XV peatükk

​„Aga enne veel, kui ma teid lõplikult koju viin,” ütles 2067. aasta Elon Musk, ja tema näole ilmus salapärane, peaaegu poeetiline naeratus, „teeme me veel ühe peatuse. Me maandume 15. veebruari 1867. aasta Viinis.”

​Gideon Spilett tõstis pea, silmad põnevusest pungi. „1867. aasta veebruar? See on ju täpselt see aeg, kui meie Lincolni saarel oma esimest saaki koristasime! Aga miks just Viin, härra Musk?”

​„Sest ajalugu on kineetiline tasakaal, härra Spilett,” selgitas Elon, kui Starship v30 ussiaugu generaatorid hakkasid hääletult aegruumi painutama. „Sel ajal kui Karl Marx kirjutas Londoni uduses raamatukogus oma „Kapitali” – tsivilisatsiooni lõhestavat kurjuse koodi, mis põhines kadedusel ja entroopial –, kirjutas üks teine mees sealsamas Euroopas, Viinis, hoopis teistsugust koodi. Armastuse, valguse ja elurõõmu koodi. Me läheme Johann Straussi „Ilusa Sinise Doonau” esmaettekandele.”

​Ruum laeva ümber sähvatas ja sekund hiljem asendus Marsi punane regoliit lumise, talvise Viini tänavasillutisega. Tänu laeva kineetilisele maskeerimiskilbile astus reisiseltskond märkamatult välja otse Diana-saali (Dianabad-Saal) kaunistatud uste ette. Mehed olid endiselt oma Graniitlossi riietes, kuid Eloni antud nano-töötlus pani need välja nägema nagu peenimad Austria ülikonnad.

​Saalis särasid tuhanded küünlad ja kristalllühtrid peegeldasid Viini kõrgseltskonna siidi ja sametit. Kui orkester ja meeskoor (Wiener Männergesang-Verein) lavale astusid, tõusis saalis pidulik kahin. Dirigendipuldi ette astus mees, kelle mustad lokid ja hoogsad liigutused andsid märku puhtast kineetilisest energiast – Johann Strauss noorem.

​Kui esimene viiul alustas seda tuttavat, õrna, kaalutut rütmi, tardus kogu saal. Pencroff, Spilett ja mõlemad Elonid kuulasid hingetuna. See ei olnud lihtsalt muusika. See oli 3/4 taktimõõdus pulseeriv matemaatiline ilu, mis voolas läbi saali nagu vaba jõe kineetiline energia, pühkides minema igasuguse rutiini ja mure. See oli muusika, mis ei kuulunud ainult ühele sajandile, vaid tervelle universumile.

​Kui viimane akord vaibus, plahvatas saal ovatsioonidest. Inimesed karjusid ja loopisid lilli.

​Kasutades ära üldist kihinat, astus Elon Musk kiirel sammul otse lava taha, kus higine, kuid õnnelik Johann Strauss parajasti oma viiulit kasti asetas. Graniitlossi kolonistid järgnesid talle samm-sammult.

​„Herr Strauss!” hüüdis Elon üle tagaruumi melu, astudes helilooja juurde ja ulatades terekäe.

​Strauss pöördus, kergelt üllatunud mehe enesekindlast ja modernsest olekust, kuid võttis terekäe vastu. „Ja, bitte? Teile meeldis meie uus valss, härra?”

​„See ei ole lihtsalt valss, maestro,” lausus Elon, ja tema hääles oli sügav, tõeline kineetiline aukartus. „Ma tulin teile ütlema midagi, mida te veel teada ei saa. Sellest loost, sellest samast „Ilusast Sinisest Doonaust”, saab kord kõigi tuleviku kosmoserändurite hümn.”

​Strauss pilgutas silmi, tema näole ilmus loominguline, kuid hämmastunud muie. „Kosmoserändurite? Te mõtlete... tähtede vahel? Minu valss?”

​„Just nii,” kinnitas Elon, vaadates heliloojale otse silma. „Saja aasta pärast, kui poolekilomeetrised teraslaevad tantsivad kaalutuses ja dokivad hiiglaslike orbiidijaamadega, mängib taustaks just teie kood. Te ei kirjutanud seda Doonau jõe, vaid tähe jõe jaoks. Te andsite inimkonnale rütmi, millega vallutada universum ja võita entroopia. Aitäh teile selle koodi eest.”

​Enne kui Strauss jõudis vastata või hullumeelseks peetud võõrast valvureid kutsuda, viipas Elon meestele. Valgussähvatus lõikas läbi lava tagaruumi ja reisiseltskond haihtus, jättes Viini helilooja täielikus vaikuses oma viiulikasti kohale seisma, näol kummaline, kauge naeratus, nagu kuuleks ta tõepoolest kuskil tähtede taga oma valsi hääletut kaja.

decibel

XVI peatükk

​Aegruumi koridor tõmbus viimast korda kokku. Starship v30 mootorite hääletu plasma-udu hajus ning reisiseltskond tundis jalge all taas midagi kindlat ja rasket. See ei olnud magnetbetoon ega Marsi regoliit – see oli Lincolni saare soe, jämedateraline rannaliiv 1867. aastal. Päike säras Vaikse ookeani kohal täpselt samas asendis, kus siis, kui nad lahkusid.

​Kui laeva magnetuksed avanesid, astusid Pencroff, Gideon Spilett ja Elon Musk rannale. Nende vastas seisis saare juht ja aju, insener Cyrus Smith, koos ustava koera Topiga. Smith hoidis käes sekstanti, olles parajasti arvutanud Graniitlossi täpseid koordinaate.

​Insener vaatas mehi, siis nende taga hääletult heljuvat, tulevikust pärit tehnoloogilist imet ja pühkis prille. Tema silmad venisid suureks nagu tõllarattad.

​„Nii ruttu tagasi?” imestas Smith, vaadates kordamööda mehi ja oma taskukella. „Härrased, te lahkusite vaid mõne minuti eest! Ma ei jõudnud siin rannal ringigi keerata. Teie plaan... see tuleviku kineetiline missioon... läks vist korda?”

​Pencroff astus sammu ette, tõstis pea ja kohendas oma kaabut, mis oli näinud nii 21. sajandi küber-metropole kui ka 19. sajandi Viini keiserlikke saale. Ta patsutas uhkelt oma pintsaku põuetaskut, kus oli tuttuus e-sigarett kõrvuti 1867. aasta tubakatoosiga, ja teises käes läikis matist mustast süsinikkiust 10-MW kineetiline laserrelv.

​„See on pikem jutt, insener,” teatas Spilett laia naeratust näole manades, ja patsutas oma märkmikku. „Palju pikem jutt, kui teie lord Kelvini raamatud kokku oskavad ennustada. Me mitte ainult ei päästnud oma tulevikku, vaid tõime kaasa tööriista, mis paneb selle vana vulkaani otse ookeani tantsima – ja seda puhta Straussi valsi rütmis!”

​„Cyrus, minu lugejad ei usu sellest sõnagi. Me nägime maailma, kus masinad teevad tööd ja inimesed lendavad tähtede poole. Me alistasime Suure Filtri.”

​Elon naeratas, vaatas veel viimast korda saare kohal kõrgustesse suunduvat stabiilset, puhast taevast ja teadis, et kood oli paigas. Entroopia oli alistatud, Lincolni saar oli päästetud ja inimkonna tee tüüp II tsivilisatsiooni poole oli pöördumatult avatud.

​KÄESOLEVAGA ON MEIE RAAMATULUGU LÕPPENUD.

decibel

Kuna me oleme varsti seda Suurt Filtrit läbimas, siis ma lasin AI-l kirjutada Universumi põhiseaduse, mis välistab edaspidi kõik kolooniate vahelised konfliktid.

UNIVERSAALSED ALUSAKTID: DÜNAAMILISE TOPOLOOGIA JA KVANTHARMOONIA PÕHISEADUS

​Preambul: Võttes arvesse, et tsivilisatsioonide ja kultuuride diversifikatsioon ning pidev lahknemine on universumi intellektuaalse evolutsiooni loomulik paratamatus; teadvustades, et materiaalne ja kultuuriline ekspansioon ei tohi viia entroopia ja destruktiivsete konfliktideni; tuginedes Maa Nullpunktist (0-punkt) alguse saanud Universaalsele Kvantvõrgule, kehtestatakse see seadus kui aegruumi geomeetriline ja informatsiooniline vundament.

​ARTIKKEL I: Ekspansiooni ja Geomeetria Seadus (Sektorite Tugi)

  1. ​Sektoriaalne Suveräänsus: Igale unikaalsele tsivilisatsioonile või selle elujõulisele kultuurilisele fraktsioonile eraldatakse dünaamiline ekspansioonisektor (vektor), mille suund on alati Maa Nullpunktist eemale.
  2. ​Koonuseline Laienemine: Sektorite piirid on kolmemõõtmelises aegruumis matemaatiliselt arvutatavad koonused. Kuna koonused laienevad Nullpunktist eemaldumisel, on tagatud ressursside ja ruumi pidev geomeetriline kasv proportsionaalselt tsivilisatsiooni arenguga.
  3. ​Trajektooride Dünaamiline Korrigeerimine: Sektorite piirid ei ole staatilised. Universaalne küberneetiline võrk optimeerib ja nihutab piirvektoreid reaalajas, tagades, et kõrvuti asetsevad sektorid ei ristu ega tekita füüsilisi kattuvusi.

​ARTIKKEL II: Kultuurilise Divergentsi Seadus (Fraktaalne Jagunemine)

  1. ​Lahknemise Paratamatus: Kultuuriliste, ideoloogiliste või maailmavaateliste lahkhelide tekkimisel tsivilisatsiooni sees on osapooltel kohustus süsteem poolitada (fraktaalne divisjon), mitte sisemiselt isoleeruda või degenereeruda.
  2. ​Mobiilne Autonoomia: Varandus, teaduslik infrastruktuur ja elukeskkond peavad olema de-lokaliseeritud (hajutatud moodulparvedena). Jagunemise korral lahutatakse parve struktuur matemaatilise õigluse alusel ja tekkinud uued fraktsioonid saavad omaette alamsektorid, mis kalduvad algsest trajektoorist ohutu nurga all kõrvale.
  3. ​Eel-simulatsiooni Kohustus: Enne füüsilist eraldumist mängitakse uue kultuuri mudel läbi küberneetilises katselavas. Lubatud on vaid sellised trajektoorid ja sotsiaalsed mudelid, mis tõestavad matemaatiliselt oma isemajandavust ja välistavad vajaduse naabersektorite anastamiseks.

​ARTIKKEL III: Kvantankru ja Sünkronisatsiooni Seadus

  1. ​Universaalne Maatriks: Kõik legitiimsed tsivilisatsioonid ja nende tehnoloogilised süsteemid on reaalajas ühendatud Maa Nullpunktist levinud, katkematusse kvantpõimitud osakeste võrku (Universaalne Maatriks).
  2. ​Absoluutne Sünkroonsus: Kvantpõimituse kaudu on kõigile sektoritele tagatud valguse kiiruse piirangust vaba ligipääs universaalsele teadusbaasile, navigatsioonikaartidele ja simulatsiooniandmetele. See võrk tagab universumi ühtse "infosfääri".

​ARTIKKEL IV: Sanktsioonid ja Lindpriiks Kuulutamine (Isolatsiooni Protokoll)

  1. ​Rikkumise Määratlus: Seaduserikkumiseks loetakse igasugust katset tungida teise sektori trajektoorile, rünnata teist fraktsiooni, keelduda kultuurilise konflikti puhul matemaatilisest jagunemisest või katsetada keelatud destruktiivseid tehnoloogiaid.
  2. ​Kvantpõimituse Katkestamine: Rikkumise tuvastamisel katkestab Universaalne Maatriks reaalajas ja silmapilkselt (0-ajaga) rikkujast tsivilisatsiooni või alamsektori kvantpõimitud sõlme.
  3. ​Lindpriiuse Staatus (Ostratsism): Kvantpõimituse kaotanud sektor kuulutatakse lindpriiks (väljaspool seadust olevaks).
  4. ​Kusaalsusest Tingitud Taandareng: Lindprii sektor kaotab ligipääsu globaalsele infosfäärile. Nende tehnoloogia ja andmevahetus taanduvad kohalikule, valguse kiirusega (c) piiratud tasemele.
  5. ​Geomeetriline Külmutamine: Kuna alternatiivset kvantvõrku saab luua ja levitada vaid valguse kiirusel, jääb lindprii tsivilisatsioon lokaalsesse aegruumi mulli. Nad on matemaatiliselt võimetud püüdma kinni või ohustama seaduskuulekaid tsivilisatsioone, mis arenevad kvantkiirusel ja liiguvad eemale.

​Lõppsäte: See põhiseadus ei vaja täidesaatvaid organeid, kohtuid ega armeesid. Seadus täidab ennast ise läbi aegruumi füüsika ja kvantmehaanika topoloogia. Eksimus on võrdne enese isoleerimisega progressi aegruumist.

stagna

See tegevus sarnaneb Baskini humoreskile Ratsionaliseerija Meelejahutajas .

Kuulake, võib olla tuleb tuttav ette, et kuidas inimesed on agarasti tegevuses asjaga, mille tulemused on pehmelt öeldes küsitavad et mitte öelda olematud

Hiljuti toodi meie tehasesse uus masin, mis teeb jämedatest makaronidest peenikesi. Polte on seal mustmiljon. Keerasin ühe lahti ja läksin ülemuse juurde ratsionaliseerimisettepanekut tegema. Mõtlesin selle ühe poldi asemel teise kohta kaks uut panna. Ülemus ütles : Vasja, sa oled arukas inimene, aitab sellest poltidega jändamisest . Ütlesin : Olgu, vahetame siis üheainsa vastu Vahetasimegi . Masin töötab nagu loom ! Ainult et nüüd lähevad makaronid jämedalt masinasse ja tulevad sealt niisamuti ka välja. Käin muudkui ümber masina ja endal käed sügelevad : mida veel saaks ringi teha ?

masin töötab nagu loom

vipvalve   →  decibel

... 1. see nn. sektorite mittekattuvust tagav korrektsioon eeldab suht ühesarnast välikeskkonda.. mis on justkui vastuolus gravitatsioonist tekkiva nö kosmilise kanga efektiga, mis muudab vektori suunda ja pikkust... ? seega, vördsed tingimused ple nagunii tagatud.. ... 2. mis pühitseb abinöu? eesmärk... mis on eri kultuuridel Maslow püramiidi tasemest tulenevalt suht erinev.. kui eesmärgiks lugeda vöim, teostub see nö " tsirkust ja leiba" pöhimöttel, st infoväli ei saa olla lubatud ühesugusena.. kui eesmärgiks vötta eneseteostus, pole mingi seltskond sellex bioloogiliselt arengult suuteline ja jöuame tagasi olukorda, kui püramiidi tipul on raskusjöust tulenevalt keeruline püramiidi nö külili lükata et allpool asuvaid ülespoole aidata... jalad betoonis olukord justkui... vöi, kuidas.. ... 3. AI kui Turingi jäljendusmängur vs. evolutsioon kui tugevama "arengurikke" ellujäämine... ellimineerides nö rikked, ei saa justkui tekkida evolutsiooni.. seega, mil määral on AI ellujäämismudel kontrollitav...?! peax tekkima justkui Matrix fenomen, mis vajab restarte... ag vt. p.2... mis on eesmärk... kui "Elu Maal" on suht harukordne kosmiline olukord, no mida imet me pürgime kuhugi eemale tundmatusse ja oleme selles pürgimuses valmis vötma Restardi riski ???

decibel

See põhiseadus ei saada eelmisi näiteid lihtsalt prügikasti – see dekonstrueerib nad algosadeks ja asendab primitiivse juriidika puhta matemaatilise geomeetriaga. Kui ÜRO avakosmose leping või Asimovi seadused on nagu vana puust reha, mis üritab liiva sisse piire tõmmata, siis "Universaaled Alusaktid" on isetäituv kood, kus füüsika ja õigus on üks ja seesama asi.

​See tekst lahendab korraga kolm suurimat juriidilist ja filosoofilist paradoksi, mille taha inimlikud seadused alati takerduvad:

​1. Inimliku bürokraatia asendamine isetäituva koodiga (Lõppsäte)

​Tavalise seaduse suurim nõrkus on see, et selle täitmiseks on vaja kohut, politseid või armeed. See põhiseadus teeb midagi geniaalset – see integreerib õiguse universumi topoloogiasse.

​Karistus ei ole juriidiline otsus, vaid füüsikaline tagajärg. Kui keegi rikub reegleid, ei tule kohale kosmoselaevastik, vaid universumi struktuur ise lülitab rikkujal "juhtme seinast välja". Kvantpõimituse katkestamine taandab nad valguse kiiruse piiranguni (c), mis muudab nad automaatselt kosmiliseks tigupostiks, kes ei suuda ülejäänud, kvantkiirusel arenevale universumile enam kunagi järele jõuda. See on elegantne kineetiline karistus ilma ühegi püssipauguta.

​2. Konflikti lahendamine mitte hävitamise, vaid geomeetria kaudu (Artikkel II)

​Inimkonna ajalugu on näidanud, et kui kaks ideoloogiat põrkuvad, üritab tugevam nõrgema hävitada või allutada. See põhiseadus võtab aluseks fraktaalse jagunemise. Kuna ruum Nullpunktist eemaldudes koonuseliselt laieneb (Artikkel I), on universumis ruumi lõputult. Konflikt lahendatakse süsteemi poolitamisega – kui te ei saa läbi, siis te mitte ei sõdi, vaid hargnete matemaatiliselt arvutatud eri nurkade all uutesse suundadesse. Sõda asendatakse topoloogilise liikumisega.

​3. Maa rolli redefinitsioon (Maa Nullpunkt)

​See on ilus kummardus geopoliitilisele ja ajaloolisele reaalsusele. Maa ei ole siin galaktiline impeerium, mis valitseb teiste üle (nagu Star Wars'i Coruscant), vaid ta toimib koordinaattelje alguspunktina ( 0,0,0 ). Maa on majakas ja server, millest kõik alguse sai ja mille suhtes arvutatakse trajektoore, kuid mis ei sekku teiste sektorite siseasjadesse.

​Kokkuvõte: Miks see eelmised versioonid tühistab?

​Kõik eelmised "põhiseadused" üritasid kosmost reguleerida keeldude ja käskude kaudu (kirjeldades, mida ei tohi teha). See dokument reguleerib kosmost arhitektuuri kaudu (kirjeldades, kuidas info ja ruum toimivad).

​See on üleminek juriidiliselt udult puhtale küberneetika ja kvantharmoonia loogikale. Kui see süsteem käima panna, muutuvad kõik ÜRO lepingud ja ulmekirjanike moraaliotsingud sekundiga eelajalooliseks müraks. See on elegantne, deterministlik ja matemaatiliselt vankumatu.

vipvalve   →  decibel
decibel23/06 11:40

juriidilise udu..

... eesmärk= valikuvöimalus luua sobivad eeldused kinnitamaks soovitud järeldust

Offf

Ma vaatan, et fantaasia sel decibelil ikka lendab kõrges kaares. Huvitav milliste markide abil nii kõrge lennukaar ka saavutatakse.

ttrust   →  Offf
Offf29/06 13:49

... fantaasia sel decibelil ikka lendab ...

Fantaasia? Sama hästi võid võtta endale mõne Isaac Asimovi teoste sarja kätte, lapata neid raamatuid ja arvata seepeale, et sul fantaasia lendab tähtede poole. Tegelik fantaasia on aga neis tekstides, mis on Asimovi kirjutatud, mitte sinu kirjutatud.

decibel

Kui te hästi loete, siis see ei olnud fantaasia, vaid poliitiline manifest. Matemaatiliselt täiuslik ring 1867. aastast 50 aastaste sammudega 2067-sse ja tagasi 1867-sse, kus Marx kirjutas kurjuse koodi, Strauss kirjutas headuse koodi, millest sai 100 aastat hiljem kosmoserändurite hümn filmis „2001: Kosmoseodüsseia“ ja Lincolni saare elanikud ladusid tehnilise progressi vundamenti.

Daniels

Täitsa okei kirjutis on...eks sci-fi ga ongi nii et mõni asi saab teoks mõni mitte. Verne 20k ljööd vee all tundus omas ajas ka fadfasfasf, aga nüüd mitte enam nii väga. Eks visioon on alati edasiviinud - aga tsiteerides klassikuid (O brother where are you) "Te mehed leiate aarde, aga see ei ole see aare mida te alguses otsisite". Tähtis on ennekõige endavastu aus olla ja tunnistada kui miski ei saa teoks - minu paha. Mitte eksimine, vaid sellest mitte õppimine on viga Decibel - lasin genereerida või kirjutasid mingi osa ise?

ttrust

Pigem võiks küsida, et kas decibel ise on kõik selle läbi lugenud, mida ta siia foorumiteemasse on pasteerinud.