Palju see maksab?
(Või siis teistpidi - kes maksab selle õpetajaaja kinni? Lihtsam on õpetajat sundida oma töö sees õpetama ka lollimaid, kuid tunduvalt raskem on teda sundida võrdsel määral targematega tegelema.)
Palju see maksab?
(Või siis teistpidi - kes maksab selle õpetajaaja kinni? Lihtsam on õpetajat sundida oma töö sees õpetama ka lollimaid, kuid tunduvalt raskem on teda sundida võrdsel määral targematega tegelema.)
Pakun et paljudes olukordades on see ilmselt odavaim lahendus maksta tollele õpetajale, et too midagi taolist korraldaks. Ilmselt ka lihtsaim. Mõnes kohas jagab isegi kohalik omavalitus selle jaoks raha, aga irooniliselt öeldes - tänases seisus võib see olla ka täiesti tasuta, kus õpetaja omast vabast ajast ja missioonitundest taoliste asjadega tegeleb. Aga eeldame ikka, et aeg on läinud edasi ja õpetaja ka ikkagi lisatasu selle eest saab.
Eks see ole veidike ka endale hea tunne, kui su õpilane kusagil olümpiaadil hea tulemuse teeb või sinu valitud keerulisemaid ülesandeid muude asjade kõrvalt lahendab - seetõttu ma ei usu, et see ilmtingimata mingi raske õpetaja sundimine on, eriti kui selle jaoks ka lisatasu leitakse. Juba aastakümneid on see nii olnud ja pigem olen märganud, et õpetajad tegelevad sellega hea meelega. Eks koolid, õpilased, õpetajad ja omavalitsused jne. on erinevad, seega ka ühte head lahendust ei pruugi kõige jaoks olla. Aga kõhutunne ütleb, et see on paljudes kohtades Eestis ka ilmselt üks väheseid mõistlikke variante õpilase tugevamaid külgi ja omadusi toetada ja arendada.
Eelnev kehtib tublide ja andekate õpilaste kohta. Aga kui oled ikka erakordselt tubli ja üliandekas ja tavakooli pakutu ühes või mitmes valdkonnas ikka väga lihtsaks jääb, siis on muud variandid, nagu individuaalsed õppekavad jms. mida kool koostöös lapse vanematega peaks leidma ja kokku leppima, vastavalt olukorrale.
täiesti nõus, eelmine aasta käisin ja pilt oli selline, et 45 min õpetaja rääkis ainult lapsega ja mina pidin vaatama ning sain paar altkulmu pilku vahele segamise pärast... natuke wtf tunne oli, et kui õpetaja tahab lapsega rääkida, siis rääkige koolis, aga miks te mind tülitate ja mu aega raiskate...
kaasava hariduse võlud. kui varem oli klassis see nö Toots, siis Tootsiga sai kokkuleppele jõuda, kuidas elame ja töötame. siis nüüd on lihtsalt mingi aff ruumis ja kui hommikul jäävad rohud võtmata, siis ongi see ülejäänud päev loomaaed. ja see on masendav, kui palju on meil vaimseid häireid. ja on lapsevanemaid, kes selle tõttu paluvad viia oma normaalse lapse teise klassi. aga õpetajal ei ole võimalust põgeneda. ainuke, et paned avalduse lauale ja imed näppu.
See artikkel viitab hästi tendentsile, mis mujal maailmas, kus rakendatakse sedasorti "kaasamist", on juba väga ammu levinud: hariduse erastamine. Sisuliselt jäävad avalikud koolid neile, kes endale erakooli lubada ei suuda. Ja muidu üldharidussüsteemis toimuv meritokraatlik diferentseerimine toimub siis hoopis erakoolides.
mhm. siiani meil erakoolid veel haridusmaastikul tugevalt esile pole kerkinud ja võib-olla on need olnud ka pigem sellised kohad, kuhu raha eest pannakse oma veits saamatu pärija. teisalt on meil jällegi väga tugev näide RAMi kool, kus parem Eesti on kooli teinud ja sisu tundub vägagi tugev. ei ole seal ka olemata erivajadusega lapsed aga nende jaoks on ka spets tugi. nö avalikus koolis eripedasid ei jagu ja siis need aineõpetajad tulgu lihtsalt toime. ja kindlasti tasub mainida ka Püha Johannese Kooli, kus tugev rõhk väärtussüsteemide kujundamisel.
aga hea tähelepanek, et tulevikus lapsele head haridust tahad vaata tugeva erakooli poole, kui just kesklinna koolidesse vastu ei võeta. muul juhul kangastub silme, ette coach carteri film, kusagil usa gettost.
Nojah, nii ongi ju. See on lihtsalt kõige elementaarsem turumajandus: kui riik on turu ära solkinud, siis tekib kõrvale teine, naturaalne turg (näiteks siis erakoolid, või ka mingi muu variant).
Kui vaadata sealt artiklist neid lugusid, siis enamus probleeme on ju süsteemsed ja lihtsalt lahendatavad.
Näide: õpilane soovib parandada mitu korda. Ok, ja miks lastakse? Või miks õpetaja "Peab" olema kättesaadav 24/7. Ei pea. Miks õpetaja üldse peab suhtlema otse lapsevanematega? Selle jaoks ongi ju klassijuhataja? Ma küll ei kujutaks ette, et ükski minu õpetajatest oleks suhelnud lapsevanematega. Meie koolis üldse üldiselt ei suheldud vanematega.
Või näiteks, et klassides on õpilased, kes ei saa jutust (keelest) aru. Järelikult on vaja keeletaseme lävendit.
Või näiteks, et vägivaldsed õpilased on karistamatud.
Või näiteks, et õpetaja ei saa aru oma töökoormusest või antavatest ülesannetest.
Kõik väga puhtad ja süsteemselt lahendatavad juhtimisprobleemid.
Erakoole pole seepärast palju esile kerkinud, et need on ammu-ammu olemas -- nime all Eliitkoolid, mis on pärit juba nõukogude ajast. Omal ajal näiteks 21 keskkooli (Raua tn. kool) õpilased koosnesid suures osas parteijuhtide võsukestest. Küll aga need Erakoolid tasapisi kerkima hakkavad, kui vasakpoolne riigivalitsus otsustab Eliitkoolid ära likvideerida, mis protsess praegu juba käib.
Ära muretse, küll ka erakoolid ära reguleeritakse - "ei tohi ju ometi lapsukesi hariduse andmise ja korranõudmisega erinevalt kohelda".
UKs on erakoolid levinud aga väga kallid (20-60k aastas, mu naisel käivad mõned 60k aastas maksvate koolide õpilased eratundides). Riik erakoole ei toeta, st on olemas ka riigilt raha saavad erakoolid, nagu kristlikud koolid jms, aga need on täpselt sama reguleeritud kui riiklikud koolid, nii et sellisel puhul vahet pole.
Rohkem on levinud aga see, et õpetajad, kes hommikupoole peaks nagu õpilasi õpetama, aga ei saa, kuna kõiki peab ju võrdselt kohtlema ja piirata ka ei tohi, annavad õhtuti raha eest eratunde sama kooli õpilastele samades ainetes. Kusjuures just tugevamatele õpilastele.
Siin pakutud mudel, et õpetajad peaks nagu sellist asja "heast tahtest" tegema, ei tööta.
siretsch05/10 18:44Sisuliselt jäävad avalikud koolid neile, kes endale erakooli lubada ei suuda. Ja muidu üldharidussüsteemis toimuv meritokraatlik diferentseerimine toimub siis hoopis erakoolides.
Ja kerkib vana hea küsimus. Suures "võrdsete VÕIMALUSTE" pakkumiste tuhinas saadakse "lowest common denominator" ehk "Grand Leveller". Rikkamate vanemate targemad võsukesed suunduvad erakooli. Ebavõrdsus süveneb veelgi. Millal enne on "sotsimisega" teist moodi läinud??? Tahtsime parimat, välja kukkus nagu alati. Ikka ja alati. Ainuke küsimus -- kui loll peab olema, et sajandat korda proovida sama asja ja oodata teistsugust tulemust. Veel parem küsimus -- kuidas meie, omast arust "targad", oleme sellised lollpead ennast esindama ja valitsema lubanud?
Offf06/10 09:43Veel parem küsimus – kuidas meie, omast arust “targad”, oleme sellised lollpead ennast esindama ja valitsema lubanud?
See oli vist Churchill kes ütles et parim argument demokraatia vastu on 5 minutiline vestlus keskmise valijaga. Iseküsimus on muidugi palju täna seda reaalselt demokraatiat riigi tasandil alles on.
"Tehnikaülikooli rektor Tiit Land hindab, et praeguse rahastusmudeliga pole realistlik saavutada eesmärki, mille järgi oleks 2035. aastaks kõrgharidus ligi pooltel 25-34-aastastest, ning peab vajalikuks arutada ka õppetasude võimalust magistriõppes."
Huvitav millises "kabinetis" sündis idee, et "vähemalt pooltel olgu kõrgharidus". MISTAHES kõrgharidus??? Peaasi, et "kõrgem". Või on mingid mõistlikumad kriteeriumid ka kusagil defineeritud?
Jakob Hurda kabinetis. Ta arvas juba siis, et massiga me löö.
Massiga me ei löö, aga see eest feminismiuurigute magistrite ja rassilise võrdsuse tagamise doktritega... oi tursk. Värisege, kõik!
Palju teil seal talltekis neid rassi ja feminismi uurimise õppekavasid siis on? Või lahmid niisama jälle?
Offf06/10 11:56... oi tursk.
Tursk on täitsa õige sõna. Nimelt, rändele kaasaaitamisega veame me piltlikult öeldes "tursad", kes on bioloogiliselt kohandunud eluks "vees", "kuivale" ja siis hakkame "sõelaga vett peale tassides" neid "poputama". Sest on vaja tõestada, et pole ju võimalik, et "tursk" pole "konnaga" võrdne. Ideoloogia sellist varianti ette ei näe, järelikult ei saa niimoodi olla. Tegelikult joonistub eeltoodud humoreskist välja, et ideoloogiad on bürokraatiatega väga sarnased, vbla isegi võrdsed :P
m_k06/10 11:58Palju teil seal talltekis neid rassi ja feminismi uurimise õppekavasid siis on? Või lahmid niisama jälle?
TalTekis on jälle sedapidi, et vähemalt 2026 kevadiste IT lõpetajate osas oli diplomeeritud IT ungineuride ja IT juhtide, manageride, kordinaatorite... jne. suhtarv umbes 1/7 ... 1/10. Lisaks on meil veel Tallinna Sotsialistlik Ülikool, selle panusest üksi ilmselt piisaks, aga tõenäoliselt saab ka TÜs igasugu vahvaid hobibakasid, -magistreid ja -doktoreid teha.
Ma tegelikult muidugi pole üldse nõus nõus sellega, et kõik erialad peale mehhatroonika on "hobialad", üldiselt humanitaaria ja sotsiaalia allakäik on imho põhjus, miks on võimalik teha selliseid asju nagu "Aruait" jms, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Kõrghariduse puhul on tarvis teha kahte asja: tagasi keerata "tasuta kõrgharidus" (mis on kõrghariduse korraga nii devalveerinud KUI muutnud erakordselt kalliks) ja viimane kõrgharidusreform, mis raskendas veelgi ümberõpet.
Taastada tuleks vana süsteem, kus erialadel on riiklik tellimus ning kohtade piirarv, mõlemil on lävend, riik tasub tasuta kohtade eest, tasulistel kohtadel on õppemaks, pingerea alusel käib ülevaatamine iga semestri või õppeaasta lõpus.
Eriti kehvas olukorras ongi muide just need alad, kus on vähe grante, ja mis ajalooliselt püsisid tasuliste kohtade najal. Nüüd läheb ressurss mingite "mikrokraadide" ja muude ekstsesside teenindamiseks, ja ülikoolid peavad välja mõtlema, kust saada sada eurot külalislektori rongipileti kinnimaksmiseks, selle asemel, et tegeleda teadus(keel)e arendamisega jne.
siretsch06/10 16:13Ma tegelikult muidugi pole üldse nõus nõus sellega, et kõik erialad peale mehhatroonika on “hobialad”
Ma päris nii rajult ei väitnudki... ja kindlasti on ka humanitaar-alasid vaja. Muidu pole ju ungineril pärast tööd midagi lugeda, midagi vaadata või midagi kuulata... (peale AI slopi). Selles ühes konkreetses ökonišikeses võiks täheldada kahte probleemi... managoride ületootmine ja managoride kvaliteet. Kui ungineur rehkendab silla valesti ja too (koos sõitjatega) kokku kukub, siis on kisa taevani. Kui Juht arvutab ettevõtte strateegia valesti ja ettevõte koos töötajate, tarnijate ja klientidega kokku kukub.... siis LHV fanaatikud määgivad kooris... "normaalne majanduse osa", "inimesed ongi ekslikud" jne. Silt "Ettevõtja" on ju siinkandis jumalale-sarnane-isik. Puutumatu ja Karistamatu. Sest ta on ju ... ETTEVÕTJA.
Jah, alustada tuleks sellest küsimusest, et millist sisu ja kvaliteeti saab nendel erialadel pakkuda. Näiteks juhtimise valdkonnas -- mina ise käisin MBAs EBSis, mis saab ilgemalt palju hoope kogu aeg. Aga sry, see oli äärmiselt tõhus õpe. Esiteks sai õppida oma kursakaaslastelt, ja ka kursused olid praktilised, õppejõud olid ikkagi reaalsed CEOd ja ettevõtjad. Aga kui jah on mingi manageerimise eriala, kus õppejõud pole reaalselt oma elus mitte ühtegi inimest või protsessi juhtinud, siis tekib vahe küsimus, et mis selle tegevuse eesmärk on.
siretsch06/10 16:29Aga kui jah on mingi manageerimise eriala, kus õppejõud pole reaalselt oma elus mitte ühtegi inimest või protsessi juhtinud, siis tekib vahe küsimus, et mis selle tegevuse eesmärk on.
Mikro õppejõud kelle net worth on palgast-palgani. :)
Offf06/10 16:23... ja kindlasti on ka humanitaar-alasid vaja. Muidu pole ju ungineril pärast tööd midagi lugeda, midagi vaadata või midagi kuulata... (peale AI slopi).
Tegelikult on väärtkirjandust juba enne AI slopi tulekut, vanakooli meetodil toodetud rohkem kui üks insener jõuab ajaviiteks elu jooksul läbi lugeda. On seda üldse juurde vaja toota niiväga?
Ega ilukirjanduse mõte ei olegi otseselt inseneride ajaviide. Ilukirjandus, selle kirjutamine JA lugemine, arendab mõtlemist, aju protsesse (lugemine siis kui füüsiline lugemine, mitte audioraamatu kuulamine vms), keele struktuuri mõista jne. Ja areneb ja kasvab ka keel ise. Tekib võime mõista nüansse, mõelda sügavamalt jne.
AI-psühhoos suuresti on ju ka tekkinud sellest, et inimestel puudub võime teavet sünteesida, süveneda, aru saada kasutatavatest sõnadest; ja teisalt on need, kes OSKAVAD keelt väga oskuslikult kasutada. Ja kolmandaks on technobrod, kes võib-olla ei oskagi mõelda enam ühiskondlikult. Noh, et mitte et kas midagi saaks teha, vaid et kas peaks. Sealtsamast aruaida lehelt saab ju lugeda lauset, et riik toimib "täiesti autonoomselt", nagu see oleks mingi mega pluss. Ma võin valgustada, tegelikult tehnoloogiliselt ei keela mitte ükski asi ka täna maksuametil otse pangakontodelt maksude mahavõtmist, tegelt ka. Lihtsalt meil on sellised igavad, non-tech kontseptid nagu ühiskondlik kokkulepe jne.
Aga jah, eks mujal maailmas kultuuriga on samamoodi, nagu alati olnud, toimib see patronaaži najal; paavst just tegi Itaalias renessansi teise tulemise, USAs on MFAd tavaliselt rikastest peredest jne. Küsimus ongi ju selles, mida me ühiskonnana tahame ja väärtustame. Kuna mina juhindun Eestiga seonduvates teemades PS preambulist, siis mina tahaks edaspidigi lugeda eestikeelset kirjandust. Eesti Vabariigis enam näiteks ülikoolitasemel filosoofiat eesti keeles ei õpetata. Et selles mõttes vist peaks rahvusülikooli tegelikult nii ehk naa surnuks lugema?
Olemasolev kirjandusklassika ei lakka ju olemast pelgalt seetõttu, et uut kirjandust enam vanakoolimeetodil endises tempos juurde ei toodeta. Lisaks paratamatult iga klassikaks kujuneva teosega kõrgeneb ka tulevikus klassikakssaamise lävend.
Sarnane mehhanism kehtib ka tehnoloogiasektoris - iga uue avastuse ja leiutisega kõrgeneb tulevikus uuenduseks kvalifitseerumise keerukuslävend.
Siit edasi on täiesti loogiline, et kui eesmärgiks võtta mingi teatav % noortest, kes "peaks" igal aastal omandama kõrgkoolis kraadi, seejuures kraadi tingimuseks on "midagi uut" avastav või loov teadustöö, siis saame piirväärtusena tulemuseks nn. paberivabrikud :roll_of_toilet_paper:. Selleüle kurdavad tõsisemad vanakooli teadlased juba avalikult, vähemalt need kel on tahtmine probleemi näha.
Erineva (AI) sisu hulgast rääkides oli viimane reality check ERRi intervjuu Koid Raudsepaga, kelle raadiotöö on aastakümneid olnud uue värske muusika kuulajateni toomine.
Lühidalt öeldes - 20 aastat tagasi tuli kogu aeg palju muusikat läbi kuulata, et otsustada, mida saatesse võtta ja eetris mängida.
Nüüd on muusika mahud lihtsalt nii suured, et palju eeltööd kulub sellele, mida üldse kuulama tasub hakata, millest siis omakords saatematerjal välja sõeluda.
Ja see pole ilmselt ainult muusika probleem. Igasugust loomingut on lihtsalt ümberringi üle mõistuse palju. Vt. ka - igaüks peaks elus vähemalt ühe raamatu kirjutama.
Tegelikult ei ole ju muutunud inimkonna loovus, lihtsalt ühel hetkel on see loovus olnud väga selgelt kommertsialiseeritud, nüüd siis läheb kaalukauss jälle demokratiseerimise suunas, aga mudel on jätkuvalt tarbimisele suunatud. Eks see silub end aegamööda ise, ühes või teises suunas. Kui varem oli sul mingi kohalik külamuusik, kes vahepeal kõrtsis kannelt mängis, siis ühel hetkel see külamuusik jõudis tehnoloogia abil igasse kõrtsu. Ja nüüd ei ole enam endal vaja ka kannelt, või kandle mängimise oskust.
Võimalikke stsenaariumeid on erinevaid, kas tõuseb lävend (rahaline, tehnoloogiline) või muutub sisutarbimise mudel. Või nt eristub inimtekkeline ja masintekkeline looming. Või vaieldakse selgeks autoriõigusesse puutuv. Või kaotavad suuremad platvormid ära masintekkelise loomingu jne.
Palun jaga oma nägemust, milline või kuidas oleks sinu arvates lihtne lahendus probleemile "vägivaldsed õpilased on karistamatud"? Või veidi lainedades väitele "õpilased tunnevad end karistamatult, sest nad teavad, et ei kool ega õpetaja ei saa neile midagi teha. Õpilased teavad, et neil on kõik õigused, aga õpetajatel on ainult kohustused". Palun paku välja mõni sinu arvates lihtne lahendus antud probleemile. Vihjeks - varianti, et sellise õpilasega tuleks rääkida ja vestelda, pole mõtet pakkuda, sest see ei tööta.
Keeruline lahendus ka, aga see algab juba lapse sünnist ja siinne skoop jääb kitsaks.
Aga muidu minuarust on see probleemi tuum sama, mis riigis üldiselt. Et justkui eksisteerivad mingid reeglid, aga kellele, miks...? Sanktsioneerimine ei huvita kedagi. Kui õpilane teab, et ta ei pea ainet sooritama, et läbi saada, siis ei saa teha surprised pikachu face, kui ta ainet ei soorita.
Laps õpib vabadust ja vastutust ikkagi selgelt etteantud piiride sees, aedikkäituses, kui soovid, ja neid piire peab jõustama ka.
Üheltpoolt õige, et laps õpib piire neid kombates. Samaaegselt paistab (vähemasti mulle isiklikult) ka kaasasündinud iseloomukomponent täiesti reaalselt eksisteeriv asi olevat, mille süsteemsest ignoreerimisest tekkivaid tulemusi nähes ei maksa ülla-ülla nägusid teha.
Nojah, aga siis ju olekski loogiline, et need lapsed, kes vajavad rohkem ja teistsugust tuge, saavad seda selleks ettenähtud keskkonnas ja spetsialistide poolt.
Loogiline ainuüksi seetõttu, et üks erivajadustega õpilane ei muudaks võimatuks kogu klassitäie õpilaste harimist.
Märatsemist ja vägivaldset käitumist nüüd küll "haridusliku erivajadusena" ei peaks defineerima. Kui sedalaadi isiksusehäiretega tegelemise tagajärjed lükata koolide õlule, peaks ka õpetajate ettevalmistus sisaldama korra- ja enesekaitseõpet ning olema väljastatud vastav varustus alates teleskoopnuiadest ja taseritest ning tänase Prantsusmaa näitel poleks ka veekahurid, pisargaasigranaadid ja kummikuulidega kineetilised relvad üle pakutud.
Nojah, sellepärast ongi oluline see reeglitest kinnipidamine. Nt kui me oleme ühiskonnana otsustanud, milline peab olema õpetaja ettevalmistus, siis see seab piirangud ka õpilastele. Nt me ütleme, et inimene on koolivalmis (umbes) 7-aastaselt. Tal peavad olema teatud oskused. Ta peab aru saama eesti keelest. Ta peab olema võimeline tunnis osalema. Ta peab olema võimeline kollektiivis toimima.
Nüüd aga on justkui ühepoolselt järsku otsustatud et kuule ei, tegelikult ei pea. Ja see polegi ok.
Tegelt kõik me siin jaurame õpetajatest, aga reaalselt mulle tundub on probleemiks hoopis nõrgad koolijuhid. Nende töö peaks olema nii see reeglite jõustamine, kui ka õpetajate töökoormuse (ja -aja) haldus jne. Ja kaitse lapsevanemate eest jne.
siretsch07/10 13:11...Tegelt kõik me siin jaurame õpetajatest, aga reaalselt mulle tundub on probleemiks hoopis nõrgad koolijuhid. Nende töö peaks olema nii see reeglite jõustamine...
Koolijuhid ei saa ju jõustada selliseid reegleid, mida seadusandlus üldse ei luba.
meil on tegelt erikoolid olemas. paraku meie bürokraatliku ja väga humaanse haridussüsteemi tõttu need affid sinna ei jõua. esmalt on vaja rajaleidja otsust, et ta ikka ei sobitu üldse tava kooli. kui see käes siis on vaja ka lapsevanema nõusolekut.
esmalt muidugi tuleb siis tõke ette rajaleidjas, kes jõuab aastaid teha tavakoolile soovitusi kuidas ikka seda õpilast sobitada teiste keskele, mis erituge peab kool tagama ja mida kõike kool on seni valesti teinud jne.
okei kui kool ikka peale jääb, siis tuleb mängu lapsevanem, kes siis mõtleb 2 asja enamasti. aga meil on ju see tavakool kodule hulka lähemal. las käib siin edasi. teiseks aga erikoolis käies saab ta pleki külge ja edasises elus võib-olla minu nunnukest diskrimineeritakse. ja see viimane siis tähendab seda, et vanem NÕUAB enda võsukesele eri kohtlemist, individuaalset lähenemist ja kohta seal tava koolis.
koolijuhid võivad olla nõrgad või tugevad aga vahest tundub, et ega nende võimalus, miskit muuta on väga piiratud. just selle rajaleidja tõttu.
mida tuleks teha? 1. ära lahustada rajaleidja (sealt liiguks tööturule ka päris palju eripedasid, kes hetkel juhtumianalüüse paberile määrivad aga tööpõllu mõistes on nahahoidjad) 2. anda koolidele otsustusõigus, kas see laps kõlbab neile või on suunamine erikooli. see tõmbaks nii lastel, kui vanematel seljad sirgeks. hetkel on ühel poolel väga palju õigusi, teisel ainult kohustused.
uukareda07/10 14:25teiseks aga erikoolis käies saab ta pleki külge ja edasises elus võib-olla minu nunnukest diskrimineeritakse.
Kusjuures, stigmatiseerimine võib probleemiks osutuda. Aga selle vastu oleks ju lihtne ja loogiline ja täiesti nullkuluga lahendus. Kõik erikoolid saavad endale juhusliku valiku abil "kattepaberi". Lõpetad Puiatu Täeilike Kaakide Erikooli, aga tunnistusel seisab mõne teise, juhuslikult valitud tavakooli nimi. Plekk on välditud ja "tavakoolidele" ei tehta ka liiga, sest paljukest neid lõpetajaid ikka on ja ega siis "halb lotoõnn" kooli iga päev ka ei taba.
Vabanda mu küündimatust, aga kuipalju neid PTKE lõpetajaid on kelle põhikooli lõputunnistusel olev vale kooli nimi tema edasist elukaart mõjutab ja ta seetõttu näiteks mõne elitaarsema gümnaasiumi uksetaha jääb?
iffkillla07/10 14:42Vabanda mu küündimatust, aga kuipalju neid PTKE lõpetajaid on
Ma ei tea, ma pakkusin välja võimaliku lahenduse uukareda postis viidatud võimaliku stigmatiseerimise-ohu mitigeerimiseks.
Individuaalne lähenemine jms asjad on täitsa omal kohal kui õpilane käitub koolikorra järgi, püüab ja pingutab, aga õppimises ei jõua teistega sammu pidada või hoopis tuiskab teistel eest minema. See aga, kui õpilane käitub nagu möiraaff, läheb juba teise teemasse, mille seemned on pahatihti külvatud koduse kasvatusega.
siretsch07/10 13:11Tegelt kõik me siin jaurame õpetajatest, aga reaalselt mulle tundub on probleemiks hoopis nõrgad koolijuhid. Nende töö peaks olema nii see reeglite jõustamine, kui ka õpetajate töökoormuse (ja -aja) haldus jne. Ja kaitse lapsevanemate eest jne.
Vt ka: EU koolijuhtide palgavõrdlus õpetajatega ja nõudmised.
Mulle meeldis see lause: "In Sweden, school heads are required to complete the three-year “National School Leadership Training Programme” in order to be appointed to their role."
loomulikult iga erisus on case omaette.
PeaLiK07/10 17:19kui õpilane käitub koolikorra järgi
siin ongi see oluline nüanss. kas oskab ise olla ja laseb ka teistel olla.
ütleme nii, et kui on tunnis õpilane, kes on aeglasem ja mitte kõige taibukam, samas ta on püüdlik, ei tea ma ühtegi juhtumit, kus keegi oleks negatiivselt sellise õpilase suhtes olnud meelestatud. antakse see aeg ja tugi.
vahest on nende kodudega ka nii ja naa. mõni õpilane tuleb väga rangest kodust, kus käib nööri mööda ja kool ongi siis see koht, kus end välja elab. ja vanem on ka imestunud, et see pole ju võimalik, et koolis laps ei oska käituda. lastel on tegelt mitu nägu. üks kodus, teine koolis ja kolmas sõpradega.
see stigmatiseerimise mure on pigem vanemate kõrvade vahel. see möiraaffi periood üldiselt lõppeb ka puberteediea lõpuga. kui noor pärast põhikooli suundub edasi kutsekooli ja selle edukalt lõpetab, siis ei ole ühelgi tööandjal ilmselt vahet, kus see üldharidus hangiti.
mis praktikas nende möiraaffidega aitab on väike klass ja üks ühele õpe. kui pole kedagi ümber kellele esineda ja näidata oma loomsust, siis iseendale tsirkust teha on ka veider. ja see rahunemine toimub kiiresti. aga see tähendabki seda, et koolil peab olema see ressurss, et käitumisraskusega noore jaoks eralda koguaeg üks täiskasvanu.
Kui koolis on 400 möiraahvi, siis peab olema seal koolis tööl, lisaks olemasolevale, veel 400 õpetajat, kes nende ahvidega tegeleks. Ehk siis, mõistlikum oleks taastada vana tava -- kui õpilane ei saa traditsioonilises koolisüsteemis hakkama, mistahes põhjustel, siis saadetakse ta sinna või tänna talle sobivasse erikooli.
erikoolis olenevalt juhtumite keerukusest klassid kuni 6-8 õpilast, siis haldab eripeda ära. sisuliselt, kui tahta seda kaasamist teha põhikooli tasemel, siis ongi sul vaja iga koolis 9 eripeda/väikeklassi aga aga siis tulevad need eriti keerulised juhtumid ka lisaks, kus sul on vaja 1-1le tegeleda. nt juhtum, kus ühte kooli saabus õpilane, kelle jaoks ainuke sobiv ruum oli tolle linna autokooli* õppeklass. ja nii voorisidki igapäevaselt selle tavakooli õpetajad sinna autokooli klass, et sellele ühele tundi anda.
ehk tuleb teha suure siili sisse väike siil. teisisõnu tavakoolis on eriharidus osakond. vähemalt 9 eripeda + õppejuht kogu iõk'de ja muu bürokraatia haldamiseks. ehk täna igas koolis, kus ilmselt on nii 300-400 põhikooli õpilast tuleks arvestada + 10 töötajat, kes just tegelevad eripedagoogikaga. täna leiab juba igast lennust ühe väikeklassi jagu õpilasi. ja see kõik korralikult tehes ongi kallis. kallim kui erikooli pidamine. eks igaüks võib googledada palju meil on põhikoole, kus õpilaste arv selline 300+.
aga meil on haridusjuhid veendunud, et peites erilised ära tava noorte keskele saame raha säästa. mis valikut neil tava pedadel ikka elus on. kannatavad ära. sama lugu on kaasõpilastega, neilt ei küsi keegi midagi.
Ärge seda unustage, et erikoolis on tihti palju kordi rangem distsipliin, sageli on õpilased seal "vangis", ehk siis luku taga. Õpilased elavad sageli internaadis. Seega, kogu selle asja ohjeldamine seal vajab palju vähem tööjõudu, kui tavakoolis üks möiraahv enda peale tööjõudu kulutab.
Mis omakorda tähendab, et traditsioonilises tavakoolis saavad omakorda õpetajad õpilaste arvu ühes klassis suuremaks lasta kasvada, kuna jõud käib neist nüüd üle, kui möiraahvid on koolist eemaldatud.
Ma ei saa aru, mida sa väita tahad, su jutt ujub ühest servast teise.
Selge on see, et tuleb erinevad koolid taastada - hulleim 5% erikooli luku taha.
Mittemingisugune raha ei võimalda tavakoolis häirivat õpilast panna ülejäänute tundi mitte häirima. Õppetöö ei saa normaalselt toimuda kui klassis käib pidev möll eripedagoog-turvameeste ja "raskustega" õpilaste vahel.
okei lühidalt. õppetöö organiseerimiseks on kolm võimalus.
uukareda08/10 19:11säästab paljude närvirakke aga pole enam humaanne
Kuidas võtta, kelle suhtes on humaanne, kelle suhtes mitte. Nii mõnegi möiraahvi suhtes võib see humaanseks osutuda, kui ta korjatakse ära senisest keskkonnast ja pannakse elama täiesti uude, uute reeglitega, distsiplineeritud ja karistavasse keskkonda. Eemale kahjustavatest sõpradest ja rumalatest esivanematest. Muidugi nende arvukate õpilaste suhtes, kes möiraahvi terrori all elasid, on tegu humaanse lükkega.