Tsaariaja kullastandardi korraldus peale Witte rahareformi oli nii et paberraha mass ei tohtinud ületada kuldraha kogust rohkem kui 300 miljoni rubla võrra, see hoidis rubla stabiilsena. Kulda toodeti järjest juurde ja vastavalt sai ka rohkem paberraha ringlusse lasta, ei olnud vaja trükipressi meeletu hooga käima lükata . Sõda muidugi saatis selle süsteemi kohe krdile, sest see on kõige kallim asi igasugusele ühiskonnale üldse
Leninil ei tulnud kullastandardi elustamisest midagi välja, sest nemad müüsid suure impeeriumi kulla maha - Eesti kaudu.
Ligi 700 tonni oli seda kulda, mis siit läbi voolas ja isegi Eesti Pank hangeldas vene kullaga, millel hukatud imperaatori portree peal oli. Juba mõni nädal peale Tartu rahu hakkasid kullarongid Eestisse veerema, bolshevikel oli tõesti häda käes, nälg, külm ja täielik katastroof ning Euroopa oli neile ja nende röövitud rahale kuulutanud boikoti. Eesti nõustus hakkama boikoti murdjaks väga priske vaheltkasu eest . Kogu kullakaubandust korraldas Eestis Isidor Gukovski, kes oli olnud ka Tartu rahudelegatsiooni liige Venemaa poolt ja selle eest osteti kõike, alates veduritest ja toiduainetest kuni sõdurisaabasteni ja muu varustuseni Punaarmeele, mida nõudis Trotski
Tallinnasse sõitis kokku avantüriste ja aferiste igast maailma otsast. Siinsest idaärist
kirjutanud prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui “rahvusvahelist kloaaki”. Gukovski
ei varjanud oma põlgavat suhtumist Eesti riiki – tema arvates pidi Eesti Venemaa omaks saama siis, kui bolševikud seda tahavad, “kuid käesoleval ajal on meil vaja tema naeruväärset
iseseisvust” kirjutab Jaak Valge oma teadustöös Lahtirakendamine
Nikolai II kuldmünte ei saadud algul otse Britanniasse ja Prantsusmaale vedada, need veeti siis Rootsi ja sulatati seal ümber, muidugi võtsid ka rootslased selle eest vaheltkasu.. Hiljem boikott kadus ja siis ei häbenetud enam midagi ega sulatatud ka ümber. Veeti ka kalliskive.
Sügisel hakkas Solomon Moskva korraldusel sondeerima pinda briljantide müügiks.
Esimesed suuremad partiid tarniti oktoobris ja novembris. Solomoni väitel oli nende
vääriskivide müük mitmete isikute ja organisatsioonide pideva sekkumise tõttu korraldatud
ebatõhusalt – nii müünud tema järglasena Tallinna tulnud Maksim Litvinov miljon
naelsterlingit maksnud briljantide partii 365 tuhande naelsterlingi eest. ( miljoni Victoria sovrini eest saaks täna Tavidist 832 miljonit eurot )
......
detsembris 1920 oli bolševike Tallinna esinduses briljante, safiire, rubiine ja teisi vääriskive kokku üheksa kasti 33 392 karaadilise kaaluga, sealhulgas 1,5–5 karaadilise kaaluga briljante 4349 karaati Niisiis kuus ja pool kilo vääriskive
Tsaari kulla eest ostetud kaupa oli nii palju, et Tallinn-Piiteri raudtee ei suutnud seda kõike ära vedada, kõigest 80 vagunit päevas.
1922. aasta mais informeeris rahaminister Westel, kellel pidid olema kõige täpsemad
andmed, Briti konsul Peter Lesliet, et kulla hulk, mis Nõukogude Venemaa on Eesti kaudu
saatnud, moodustas kuldrublades 683,5 miljonit ning lisas juurde täpsema jaotuse, mille kohaselt Venemaalt oli tulnud järgmisi kuldmünte: Vene rublasid 595,9 miljonit, Saksa markasid 120,5
miljonit, Prantsuse franke 49 miljonit, USA dollareid 1,35 miljonit, Inglise naelsterlingeid 724
000, Rootsi kroone 35 000, Jaapani jeene 4 miljonit. Westel arvas, et Nõukogude valitsus on oma kullaressursid praktiliselt ammendanud
Sellest rahast jäi Eestisse 30-50 miljonit kuldrubla + 15 miljont saadi Tartu rahulepingu alusel.
Paraku ei osanud eestlased selle tohutu varandusega midagi arukat peale hakata
Kergelt saadud varandus raisati sama kergelt ära. Üks suur kullaäri tegija Harju Pank läks näiteks peagi pankrotti