just lugesin kodus riiulis oleva, järelturul kullahinnaga müüdava, venedikt jerofejevi 'moskva-petuški' mitmekümne aasta järel üle. tegemist on kurbnaljaka padujoomise teemalise poeemiga, täis intellektuaalseid monolooge, filosoofilisi vestlusi, mõnusat mahlast ropendamist, müstilist utopismi, žanrikohaseid vaimukusi ... stiilselt kujundliku kurvavõitu lõpuga.
offf kirjeldab siin äärmusjuhtumeid, kus arukaotanud deliiriumis tsüklimehed hallutsinatsioonidega võitlevad, aga selliseid vast tänapäeval palju ei ole. kodus on ka mõnus mõni külm õlu või hästivalitud veinike lahti nööpida, õhtul bridži kõrvale mõnedkümned sendid väärikat viskit või konjakit konsumeerida etc, aga kotikeittiön kalsarikännit minu teema ei ole. liiga igav ja lame. kõige mõnusam tinapanek on anonüümne retk läbi öö mõnes euroopa või maailma korralikumas linnas, liikudes etteplaneerimata trajektooril mööda baare ja klubisid, sotsialiseerudes kohalike elukunstnikega, uurides õrnema soo valmisolekut põhjamaa poegade unikaalse mojo suhtes, osaledes švipsis tüüpidega koomilistes filosoofilistes debattides, saates korda lollusi ja lastes selles konstruktiivse tinapaneku protsessis elul ennast juhtida. see on lõbus ja improvisatsiooniline joomine, täis ootamatusi ja teadmata lõpuga.
pohmelliga seoses meenub mulle alati ühe vanema napsumehe elutark õpetus, et 'pohmell on mõnus, täielik nauding' .. mu nõutu ilme peale tuli täpsustus, et 'noh - oled päev läbi voodis, libistad külma õlut, vahepeal teed prouaga tonksu, tukastad, vaatad telekat. fantastiline!' :sunglasses: