tsau. Keegi enn kirjutas sellise jutu ÄP foorumisse. Arvasin, et paneks siia üles, et töö kõrval kui meelelahutust vaja, siis selle kallal mugav ilkuda. Ilmselt on ennu näol tegemist õnnetu kuuekümnendate lõppu kalduva majandus"teadlasega" riigiülikoolist, kes ei suuda vaadata, kuidas tööd tegevad inimesed temast kordi rohkem palka saavad. oh kibedust....<br /><br />Teema: See äraspidine majandusteooria turg <br />autor enn<br />E. 01. 08. 2001 @ 09:44:27<br /><br />teade:<br /><br />On kuulda, et meie majandusteooria taset arutatavat aeg-ajalt nii mõnedeski õllekeldrites ja selle kajad ulatuvad vahel ka poolkollastesse ajalehtedessegi. Vast ei ole siis liig selle küsimusega koormata isegi mõnda kvaliteetset veergu. Seda enam, et hiljuti töötas absoluutselt selles küsimuses siin ka üks rahvusvaheline komisjon. Arvestades, et tegu on äärmiselt esoteerilise nähtusega, siis, miks mitte seda objekti arutleda majandusteaduse enda terminites, eeskätt turu terminites. <br /><br />Käsikirju müüakse negatiivse hinnaga <br /><br />Majandusteaduslike alusuuringute turg toimib põhiliselt mõnesaja rahvusvaheliselt kvalifitseeritud akadeemilise (mittepopulaarse) eelretsenseeritava ajakirja najal. Et monograafiate kirjutamine nõuab juba aastaid pluss teist samapalju soliidses kirjastuses avaldamiseks, siis need on teoreetikute jaoks ilmumisel alati juba vananenud ja seega on nende koht põhiliselt õpikuturul. <br />Akadeemilisel ajakirjaturul pakkujate (müüjate) edu tähendab mõne aasta jooksul käsikirja sattumist ajakirja kaante vahele, seda tavaliselt peale mitmekordseid autoripoolseid parandusi. See juhtub siis, kui retsensendid loevad nähtavasti käsikirja autori teadusloogika järgi kompetentseks. Kompetents tähendab eeskätt seda, et kõik mõttekäigud on enam vähem rangelt tõestatud ja tuginevad kogu vastaval alal siiani saavutatud siulistel tulemustel ning kõige viimase taseme analüüsi tehnikal. Artiklis käsitlevate sisuliste probleemide aktuaalsus siin eriti mingit suurt kaalu ei oma (ei saagi sellise avaldamistsükli puhul omada), samuti ka artikli maht ei tähenda siin suurt midagi. Veel ei oma siin tähtsust laia publiku seas populaarsed nn koolkonnad või igasugu-ismid (keinslus, monetarism jne). Alusteooria jaoks ei ole nendel koolkondadel olulist erinevust, sest tegemist on lihtsalt majanduse erinevatele aspektidele suurema või väiksema tähelepanu pööramisega. <br />Parimad ajakirjad ostavad käsikirju oma retsensentidele esitamiseks ainult negatiivse hinnaga, st müüja ehk autori poolt ostjale ehk ajakirjale makstava arvestatava tasu eest ja esitatud käsikirjadest läheb ajakirja kaante vahele üldiselt ainult murdosa esitatutest. Honorare ei ole. <br /><br />Artiklid ei ole loetavad <br /><br />Et tänapäeva matemaatilise statistika, stohhastilise mänguteooria, arvutatava dünaamilise tasakaaluteooria jms matemaatilised tehnikad on üsna keerulised, siis on artiklid küll intellektuaalselt väga huvipakkuvad, kuid neid suudavad täie arusaamisega lugeda vaid isikud, kes on üsna pikki aastaid ise vastava kitsa majandusteooria alaga järjekindlalt tegelenud. <br />Muide huvitav on see, et jällegi nendesse ajakirjadesse ei saamuidu artiklit kirjutatud, kui neid pidevalt ei jälgi ja nendest mõndakümmet värskemat artiklit läbi ei tööta. <br /><br />Pakkumine ja nõudmine <br /><br />Ja ikkagi näib, et järjest kasvab majandusteaduse ajakirjadesse kirjutajate arv, samal ajal kui lugejate arv suhteliselt väheneb. <br />Käsikirjade suurenev pakkumine tuleneb nähtavasti peamiselt PhD kraadi taotlemiseks vajalike järjest suurema artiklite arvu saamiseks ja ka doktorikraadi taotlejate endi arvu kasvust. Nimelt, ühtegi majandusteaduslikku institutsiooni ei võeta tõsiselt kui selle koosseisus ei ole arvukalt doktorikraadiga tegelasi. Ning mis veelgi tähtsam, teaduslikku renomeed omavas ülikoolis professorikoha taotlejal peab olema korralik arv seliseid artikleid ette näidata. <br />Ning muidugi, enamus teadusfonde on granditaotluste mõõdupuuks seadnud taotlejate värskete teoreetiliste artiklite arvu. <br /><br />Liberalismi ja "uue majanduse" ees taanduvad turunišid <br /><br />On sellel turul ka ilmselt hääbuvaid sektoreid. See oli vast juba oma veerand sajandit tagasi, kui Margaret Thatscher tohutu polaarsusega kuulutas, et kõik riigimajandusteadlased tuleb lahti lasta või vaikselt magama panna vms. Ja nii on üldiselt ka toimunud. Üheks viimaseks kantsik on majandusteadlastele veel olnud riigimajanduses keskpankade teadusosakonnad. Kuid nüüd on ka keskpangad üldiselt oma tegevuse viinud otsustamiselt suures osas üle automatismi peale (näiteks valuutaliitude näol, kus liikmesriikide keskpangad on sisuliselt valuutakomiteed) ja seega kahaneb kiiresti ka keskpankades huvi majandusteoreetiliste uuringute vastu. <br />Teiseks, eriti seoses akadeemilistest ajakirjadest ka viimaste pool-populaarsuse elementide kiire kadumisega, ei ole sellele turule enam suurt asja ka erakapitalil põhinevatel ja kasumit taotlevatel rakendusmajandusteaduslikel üksustel. Tõepoolest, ökonoomsem on näiteks eraülikoolile mingigi renomee saavutada nii, et värvata professoriteks kas populaarseid mahakäinud või muidu intrigeerimisega põhja kõrbenud poliitikuid ükstapuha millise kunagi omandatud erialal, mis praeguseks on prominendil nagunii äraununenud jne, kui hakata aega raiskama ning kulutama raha värskete doktorikraadide produtseerimisele. <br />Seoses sellega on just nende poolt kuulda ökonomeetrifoobseid, düssotsiaalseid, "alternatiivmeditsiinilisi" jne hoiatusi, et majandusteooria on täieseti mittevajalik ja liberaalmajandusele isegi kahjulik ning majandusteoreetikud on vaesed hallid ullikesed, kes ei saa aru liberalismi paradigmadest ning kelle süü tõttu õieti majandused põhja käivad ja ka sotsiaalne ebavõrdsus õieti silma torkab. Ajavat ju nähtamatu käsi (kuigi värisev, düstroofiline jne) turumajanduses kõik ideaalselt korda, pea-asi, et makse ega ümberjaotusi ei oleks. Seega saab isegi ka näiteks meditsiiniterminite abil (šokk, vereringe jne) kõik makroökonoomilised majandusotsused poliitiliselt õigesti paika panna. <br /><br />Meie tasemest <br /><br />Äsja evalveeris siin majandusteaduse olukorda haridusministeeriumi poolt kohale kutsutud rahvusvaheline komisjon ja luges meie riigiinstitutsioonide taseme teooria alal üldiselt ja tingimuslikult heaks ja tõusvaks ning ka transitsiooniga seotud "J-kõvera" põhja läbinuks. Tingimuslikult selles mõttes, et siiski tehti mõningaid hinnaalandusi majandussüsteemi transitsiooni šoki, majandusteooria keele (ingl) puudulikku tundmise, raamatukogude vaeguse ja eraüksuste vaimse rohelisuse jne arvelt. <br />Selgus, et teooria osas kõige kõrgem tase, kohati isegi oivaline, on praegu nendes avalik-õiguslikes ülikoolides, kus majandusteooriaga on tegeletud aastakümneid ja mis siiani on veel kuidagi ka riigi armust fundamentaaluuringute suund hinge või hingitsema jäänud. <br />Arusaadavalt, meie majandusteaduse alased erainstitutsioonid ei pea teooriaturul osalemist oluliseks. Seega, nimetatud komisjoni poolt selles sfääris teooria taseme alal pandud nõrku hindeid ei saa lugeda päris asjakohasteks ja nende analüüs ei vääri siinkohal paberi määrimist. Eriti selle tõttu, et see vanast maailmast pärinev komisjon ei suutnud isegi ka vist seda aru saada, et meie praeguses turbulentses ja kõrgriskilises, bluffliku nn uue majanduse ebaintellektuaalse jumaldamise ruumis, et selles ruumis majandusteadlaste teoreetilise taseme summa summarum määrab äraspidiselt nende palk. Sõnaga, mida suuremat krooni siin tahad taga ajada, seda vähem jääb aega teoreetiliseks ajaviiteks.